Küsisin tudengitelt, kuidas peaksin nende eest palvetama suvevaheajal. Enamik vastas avaldades kõige pakilisemaid muretsemise põhjuseid: “Palun palveta mu internatuuri pärast, eksamite pärast, et saaksin heasse haiglasse praktikale, mu uurimistöö pärast.” Aga siis sekkus Taist pärit füüsik, kes varsti pidi lõpetama: “Palveta , et teeksin mida iganes Jumal tahab.” See oli ääretult lihtne, samas aga värskendav eestpalvesoov.

Psalm 25 kogub koku nii ühitamatud igapäevased mõtted, kui ka sügavamad südameigatsused ning asetab need usaldavalt Jumala ette. Kuigi kõik mis öeldakse on väga isiklik, pidevalt korduvad sõnad “mina” minu”, väljendavad need palved samas ka kõikide teiste usklike palveid  (s 22) . 

Tegu on taas akrostilise poeemiga, kus iga uus salm algab järgmise Heebrea tähestiku tähega. Kogu psalm algab ja lõpeb palvega (s 1-7 ja 15-22). Vaenlaste ligidus - olgu need siis otseselt  kurja plaanivad inimesed või vaenlased vaesuse või haiguse, patu või häbi vormis - on need kohesed mured, mis ikka ja jälle panevad meid Jumala ette minema. Tema on armastav ja hea, andeksandja ning ustav.

Palve pääste ja andestuse pärast jääb alati meie vajaduseks, kuid kindlasti ei piirdu sellega kõik. Peab olema veel midagi. Psalmisti palve keskmes on igatsus tundma õppida Jumala teid ning käia nendel. 14. salm on südantlõhestav: “Issanda osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu.“ (ingl. k tõlkes “Issand avab oma südame mõtted neile, kes teda kardavad…). Et Jumal võiks avada oma südame otsekui usaldav sõber, käib üle meie arusaamise. Ja kordi olulisem, kui juhtimise ja abistamise detailid, on see laiem igatsus tunda õppida Jumala lepingus ilmutatud tõde. Minu Taist pärit sõber oli hakanud avastama, et kui meie süda igatseb üle kõige tunda Jumalat ning Tema eesmärke, siis asetame end Talle väga lähedale, ning see muudab kõik, isegi meie töö ja meie vaenlased.