Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 22:23-32
Ahastushüüd ja tänulaul23Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Psalm 22 on sündinud suures üksinduses. Vaenlased ahistavad ja pilkavad (s 7,13). Kogu jõud ja energia on kadunud (s 15,16). Jääb ainult usk, otsekui viimane lõim, mis hoiab elu koos - ja see usk on venitatud kohutavalt õhukeseks. Palvetele ei tule vastuseid (s 3). Pinge kasvab, ning tundub, et Jumal on ära läinud (s 2). Kuidas sa pöördud, ja mida sa ütled Jumalale, kui Teda ei ole seal?
Siis on sul valida kolme asja vahel. Esiteks - sa võid sellest rääkida. Anda Jumalale teada, mis sünnib. Kirjeldada, selle üle nutta, ausalt avaldada kui palju see haiget teeb. Palve on tõehetk, isegi kui tõde teeb valu.
Teiseks - sa võid meenutada. Jumal on enne olnud lähedal; “meie esiiisad uskusid sind” (s 5); “mu emaüsast alates oled sina minu Jumal” (s 11): Sa võid kasutada mineviku kogemust, et toime tulla olevikuga.
Kolmandaks - sa võid paluda: “ ära ole minust kaugel” (s 12, 20). Kui Jumal oleks nähtav, paistaks kõik su ümber teises valguses. Ja kui Jumal tuleb nägemisulatusse (s 25), hakkavad ka laulja silmad avanema suures kiitusevisioonis, mis välja voolab. See mis algab sõnadega “Ma tahan su nime kuulutada…” (s 23) laieneb “Issandat kiidavad, kes teda osivad” (s 27). Ja ring laieneb üha - kuni teiste rahvasteni (s 28), läheb alla põrmu juurde (s 30) ning jõuab siis edais “tulevaste põlvedeni…..vastsündiva rahva juurde (s 31,32)
Nii on valu muutunud kiituslauluks ning abitus lootuseks. Isegi kui taevas tundub olevat tühi, ütleb usk ikkagi “ minu Jumal” (s 2), ning see õhuke usk on saanud kasvujõu kasvada uueks ning tugevaks visiooniks. Tundub lausa nagu oleksime liikunud suurest reedest Ülestõusmispühadesse, sest just seda psalmi kasutas Jeesus ristil rippudes (Mk 15:34).
Selle kommentaari autor: John Proctor