Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kui meid tabab õnnetus

Laupäev, 22. Jaanuar 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 24:15-27

Prohveti naise surm
15Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
16"Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu pisaratki!
17Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma habet ja ära söö leinaleiba!"
18Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -,
19siis ütles rahvas mulle: "Kas sa ei seletaks meile, mis tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?"
20Ja ma vastasin neile: "Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
21Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele jäävad, langevad mõõga läbi.
22Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma habet ega söö leinaleiba,
23teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis.
24Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.25Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred,
26sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada su kõrvade kuuldes.
27Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et mina olen Issand."

Palvetagem, et Jumal kingiks meile elu valusates õppetundides kuulekust ning aitaks õppida neist läbi minnes.

Mõnikord võib tunduda, et Jumal võtab ühe käeliigutusega ära selle, mis on olnud meie elu „aare“ või „silmarõõm“ (s 16). Mitte kaua tagasi pidin ise koos oma koguduse juhtkonnaga vastu võtma otsuse lõpetada meie koguduse tegevus. Loomulikult kogesime suurt kurbust ning valu seda tehes. Loomulik on ka sellises olukorras küsida: „Miks mina, Jumal?“ (s 19) – ja siin pakub Hesekiel meile head eeskuju. Kuigi keset tragöödiat, jätkab ta ustavalt Jumala teenimist (s 18).
Nii ootamatu ja suur kui Hesekieli kaotus oligi, polnud tal luba seda leinata ning Iisraeli rahvas jäetakse samal viisil mõtisklema oma templi hävitamisega kaasnenud suure kaotuse üle (s 21).
Veelgi enam, neile ei jäeta mingit kahtlust selles osas, et Jumalal on selle kõigega mingi eesmärk, kui ta teatab rahvale saabuvaist sündmustest. Leinast läbi minnes võib inimesele tunduda, et kogetav kurvastamine ei ole nagu üldse adekvaatne reaktsioon, võrreldes kaotuse tegeliku suurusega. Ja ometi ei sünni meile ilma Jumala loata midagi. Jumal valitseb endiselt olukordi.
Kuidas siis taoliste kaotustega toime tulla? Vaitolemine ei too lahendust ja salgamine ning enesesse sulgumine hakkab kasvatama kibedust (s 23). Meie lootus ja abi seisab Jumala Sõna kuulmises (s 15, 20) ning mõistmises, et see on Jumala käsi, mis meie elus liigub.

Kas leinad mingit kaotust? Mõtle, kas tagasi vaadates meenub sulle mingi „sõna Jumalalt“, mis kinnitaks, et Tema on siiski sinuga?