Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

1Jh 2:7-11

Teisipäev, 5. Juuli 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Jh 2:7-11

Armastuse käsust
7Armsad, käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus, vaid on vana käsk, mis on teil olnud algusest peale. See vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud.
8Kuid taas - käsk, millest ma teile kirjutan, on uus ning on õige tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba.
9Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses.
10Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks.
11Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.

Kui peatüki alguses räägitakse inimestest, kes väidavad, et nad Jumalat tunnevad, aga oma eluviiside ja tegudega seda salgavad, siis selles lõigus läheb Johannes konkreetsemate näidete juurde ja räägib, mis on sellise eluviisi juures probleemiks.

On inimesi, kes väidavad, et nad käivad valguses, aga samas vihkavad oma ligimesi. Vihje on ilmselt ka kristlastele. On raske aru saada väitest, et “Jumal mulle meeldib, aga kristlased ei meeldi” või et “Jumal on lahe ja tore, temaga mul probleeme ei ole, aga kogudusega mul absoluutselt mingit klappi ei ole”. See oleks sama hea kui öelda kellegi perekonna kohta, et isa mulle meeldib, aga lapsi ma ei salli.
Kui keegi ütleks mulle, et “Allan sa oled tore mees küll, aga su tütar mulle absoluutselt ei meeldi ja käib pinda”, siis ma ei saaks seda sugugi tõsiselt võtta, sest ma võtan seda liiga isiklikult. Mulle tundub, et jumalariigis on midagi sarnast. Perekondlikud tüliküsimused on tõenäoliselt meie koguduste põhiprobleem.
Johannes räägib inimestest, kes on petnud iseennast, kes väidavad, et nad tunnevad Jumalat, kes väidavad, et nad käivad valguses, aga samas seda tegelikult ei tee. Mis on lahendus? 7. salmis hakkab ta rääkima, et “ma kirjutan teile sellesama vana käsu, mida te ammuilma teate”. Olen kuulnud palju kordi inimesi kogudustes ütlevat “ah ära räägi meile seda sama juttu, me juba ammu teame seda”. Küsimus ei ole selles, mida me teame, vaid selles, mida me teeme. Sellepärast Johannes ütlebki, et ta ei kirjuta neile mingit uut asja, mida nad ei teaks, vaid selle sama käsu eesmärk on, et nad selle järgi elaksid. See ei ole lihtsalt mingisugune informeerimise küsimus, vaid eluviisi ja käitumise küsimus. Vendade vihkamine oli probleem, milles nad eksisid sellesama vana ligimesearmastuse käsu vastu. Seepärast Johannes ütleb karmilt: kes niimoodi elab, see käib pimeduses. Apostel Johannes ei ole mingisugune diplomaat, vaid ta räägib üsna mustvalgelt ja konkreetselt, ning ei jäta eriti palju ruumi selliste vabanduste jaoks, et “ja-jah, aga sa ei tea, mida tema mulle tegi”. Kui Jeesus oleks suhtunud meie päästmisse samamoodi, mõelnud, et “mina sinna ristile ei lähe, vaadake, mis nad teevad minuga”, siis mitte keegi meist ei saaks taevasse. Sellepärast Johannes ütlebki nii, et see inimene, kes väidab, et ta Jumalat tunneb ja samas Jumala lapsi vihkab, see käib pimeduses.

Lõppkokkuvõttes, kui inimene niimoodi jätkab, siis ta võib lõpetada nii, et ta on mitte ainult kuidagimoodi oma usuelus lühises või nagu taevas on lukus, vaid isegi nii, et inimene ühel hetkel kaotab selle seisuse, mis tal on olnud. Lõppkokkuvõttes – see inimene, kes viha peab, teeb kõige rohkem kahju iseendale. Sageli on isegi nii, et see inimene, kelle vastu viha peetakse, ammuilma ei mäletagi, ei teagi enam sellest, aga mõni mõtleb, ei ma karistan teda sellega, ma ei anna talle andeks ja pean viha ta vastu. Seejuures võib ta samuti nagu selle peatüki esimeses pooles rääkida n-ö vaimulikku juttu.

See on huvitav, kuidas Johannes seda sõnastab, kui ta ütleb nii, et kui keegi ütleb enese olevat valguses ja vihkab venda, siis ta on pimeduses. Ei maksa arvata, et kui ma ütlen lahti vihapidamisest, siis see on teise inimese eksimuse õigeksmõistmine või midagi taolist. Patt jääb patuks. Lihtsalt, andestus ja sellest vihapidamisest lahtilaskmine tähendab seda, et mina loobun oma õigusest sellele inimesele ise kätte maksta. See ei ole mingisugune tunne, vaid see on eelkõige otsus. Ma ei pruugi tunda, et see inimene mulle meeldib, aga ma olen teinud otsuse, et mina selle inimese käest oma võlga sisse ei kasseeri ja annan selle Jumala kätte üle.

Selle kommentaari autor: Allan Kroll