Need kolm astet on iga inimese vaimulikus kujunemises või küpsemises. Mitte keegi ei sünni jumalariiki täiskasvanuna. Nagu ka siia ilma ei sünni keegi täiskasvanuna. Sünnitakse lastena. Normaalne on, et inimene kasvab üles, on mingil ajal noor või teismeline ja siis saab täisealiseks. Kui siin räägitakse isadest, siis need on küpsemad kristlased, kes on juba mõnda aega Jumalaga koos käinud ja kelle jumalatundmine on teisel tasemel.
Kõigil nendel tasemetel inimesed tunnetavad Jumalat ja Jumala iseloomu veidi erinevalt. Ma ei seleta oma kaheaastasele tütrele väga detailselt, kuidas auto toimib. Ma võibolla näitan talle, et roolist on tarvis kinni hoida, ja see on käigukang, sellega on tarvis mõningaid liigutusi teha. Ma ei selgita talle mitte midagi detailsemalt lihtsalt sellepärast, et ta ei suuda seda hetkel veel mõista detailsemalt. Talle piisab sellest, mida ta hetkel teab. Kui ta näiteks läheb istub mõne mänguauto sisse, siis ta võtab rooli kätte ja teeb änn-änn-änn ja tema jaoks ongi see piisav sõitmine. Tihtipeale on nii, et kui inimene jumalariiki sünnib, siis neid lapsi või beebisid Jumal sageli kannab oma armuga nii, et tundub, et need inimesed elavad nagu vati sees või otsekui mingisuguses inkubaatoris. Kui mina olin noor kristlane, siis ma ei saanud aru sellest, mida need vanad usklikud virisevad koguaeg, et neil on hirmsad, suured usuvõitlused ja midagi taolist. Ma mõtlesin, et mina olen suur usuhiiglane, sest et mina palun ühe lihtsa palve ja vastuseid tuleb mühinal. Igasugused palvevastused tulid lihtsalt kätte, probleemid lahenesid palju kiiremini. Ja siis vanemad kristlased räägivad, et oi, meil on võitlemist ja maadlemist. Mina tegelikult ei saanud aru, et tegemist ei olnud mingisuguse minu tugevuse või küpsusega, vaid tegemist oli lihtsalt sellega, et mina olin n-ö titt, pöial suus, pampersid jalas, ja tegin lihtsalt korra piiks ja Jumal tegi mulle kõik ette-taha ära. Aga mingil ajahetkel hakkasin tähele panema, et nüüd enam asjad nii lihtsalt ei tule. Mõned inimesed selles olukorras hakkavad kõhklema, et mis värk on. Kunagi tuli kõik nii lihtsalt kätte ja nüüd äkki hakatakse midagi nõudma. Tundub, et kuidagi kaugeks on see Jumala asi jäänud ja milles asi on. Asi on selles, mida siin apostel Johannes kirjutab noortele meestele, et noortel meestel on võitlusi, et te olete küll ära võitnud tigeda, aga noh võita ei saa ilma võitlemata. See näitab, et mingisuguses etapis meie vaimulikus kujunemises tuleb selline periood, kus me võibolla tõesti peame võitlema rohkem kui iialgi varem. Ja siis inimestel tekib küsimusi, et huvitav, et kas mu esimene armastus on kaduma läinud Jumala vastu või mis minuga toimub. Tegelikult ei pruugi seal mitte midagi katastroofilist üldse ollagi. Asi võib olla lihtsalt selles, et see inimene võib olla jõudnud selle n-ö noore mehe faasi, kus ta peab suutma mitte lihtsalt pöial suus ja pampersid jalas teha prääks ja Jumal teeb kõik ette-taha ära ja toob kohale, vaid inimene peab õppima ise seisma ja oma usus käima, võibolla isegi pikemat aega nii, et ta ei näe mingisugust tulemust. Me teeme täna täpselt sedasama ju siin, selles maailmas ka. Kui näiteks laps sünnib siia, siis mingil ajal me paneme ta lasteaeda, siis me paneme ta kooli, siis ta juba läheb ülikooli, läheb võibolla sõjaväkke või tööle edasi. Kõik need on täiesti hädavajalikud arenguetapid. Ja me ei saa teha nii nagu Jeesuse kolm kõige lähemat jüngrit, kes muutumise mäel ütlesid, et Jeesus, meil on siis hea olla, teeme siia kolm telki ja jääme siia paigale. See tähendab, et meil on mõnus selles vaimuliku beebi faasis olla, jääme siia. Ei, me peame tegema täpselt nii, nagu Jeesus tegi ka nendega, ütles, et ei, nüüd läheme mäe pealt alla. Kujutame ette, mida nad võisid tunda, kui nad selle mäe pealt alla läksid. Ei ole enam sellist suurt auhiilgust nende ümber ja suuri nägemusi ja ilmutusi, vaid mida nad näevad, on abivajajad inimesed kõigi oma probleemide, kõiksugu jamadega, mis neid seal ees ootasid.
Jumal võtab ja viib meid sisuliselt sõtta. Seal, kus on kiusatused, seal, kus on kahtlused jne. Kelle või millega see sõda käib? Sõda käib põhimõtteliselt meie hinges. Ja sellepärast ta ütlebki nii, et ärge armastage maailma, sest, kes seda maailma armastab, selle sees Jumala armastust ei saa olla. Jutt ei ole kindlasti sellest, et me ei peaks armastama inimesi, sest muidu oleks see vastuolus sellega, mida Johannes ise on kirjutanud, et Jumal armastas maailma ja andis oma Poja. Vaid jutt on sellest kurjusesüsteemist. See on tegelikult täpselt see, mida Jeesus ka mäejutluses ütles, et keegi ei saa teenida kaht isandat. Me ei saa olla vabaabielus Jeesusega ja eeldada, et kõik see asi toimib niimoodi. Jumal on selle mõttes lausa armukade. Me peame selles suhtes oma otsuse tegema, et meie oleme jumalariigis ja meie selle kompromissi peale ei lähe. Ja kui nüüd inimene on need võitlused ära võidelnud, saanud jagu nendest asjadest, mida siin mainitakse, lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus, siis sellised inimesed võivad saavutada selle küpsuse, ja nendest me võime siis rääkida tõesti kui vaimulikest isadest, kes on oma võitlemised ära võidelnud ja võivad edukalt minna edasi vastu sellele, mida siin öeldakse.