Kui oma evangeeliumis räägib Johannes Kristusest kui Jumala Pojast, siis selles kirjas vaatleb ta rohkem meid kristlasi kui Jumala lapsi. Ta hoiatab lugejaid hoolitsevalt valeõpetuste eest. Ka tänapäeval on meie ühiskonnas väga palju erinevaid uskumusi ning tihti on raske eristada õiget valest.
Tänapäeval on inimesi, kes kahtlevad, kas Jeesus on üldse kunagi elanud. Tolle aja inimesed selles ei kahelnud. Kaheldi selles, kas Ta tõesti oli Jumala Poeg või lihtsalt väga tark ja tervendamisanniga rändjutlustaja/prohvet. Seetõttu näib olevat kirja kirjutamise ajendiks eriti gnostikute eksiõpetus, mis tõenäoliselt Väike-Aasia kogudustes levis ja mis omistas liiga suure tähtsuse vaimulikule tunnetusele. Kuid keda või mida mõistsid nad “vaimu” all? Väideti end olevat osaduses Jumalaga (1:6), tundvat Teda (2:4), elavat valguses (2:9) ning Vaimust (4:1), peeti end patust kõrgemal seisvaks (1:8,10), nõnda ei tarvitsenud enam järgida Jumala käske (2:4). Samal ajal nõrgenes või kadus usk Jeesuse tõelisse jumalikkusesse.
Kirjutaja tahab kuulutada Jumala tõde ja võrdleb seda eksiõpetusega: salmid 18-29 hoiatavad eksiõpetajate eest, osutades nende õpetuse vigadele. Johannes ütleb, et neis eksiõpetustes kõneleb antikristus – kogu Kristuse-vastase vaenu kehastus (2:18, 22; 4:3).