Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Kuningate 17
Prohvet Eelija ennustab põuaaegu1Tisbelane Eelija, Gileadi Tisbest, ütles Ahabile: "Nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kelle ees ma seisan: neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu sõna peale!"
2Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
3"Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit!
4Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita."
5Ja ta läks ning tegi Issanda sõna järgi: ta läks ja elas Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit.
6Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest.
7Aga mõne aja pärast juhtus, et jõgi kuivas, sest maal ei olnud vihma.Eelija ja Sarepta lesknaine8Ja temale tuli Issanda sõna, kes ütles:
9"Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal! Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita."
10Ja ta võttis kätte ning läks Sareptasse. Ja kui ta jõudis linna värava juurde, vaata, siis oli seal üks lesknaine puid korjamas. Ja ta hüüdis teda ning ütles: "Too mulle ometi pisut vett mõne nõuga, et saaksin juua!"
11Ja kui naine läks vett tooma, siis ta hüüdis temale järele ning ütles: "Too mulle ka paluke leiba!"
12Aga naine vastas: "Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme."
13Siis ütles Eelija temale: "Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!
14Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma."
15Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi. Ja temal, samuti Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks:
16jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.17Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud enam hingeõhkugi.
18Siis ütles naine Eelijale: "Mis on mul sinuga tegemist, jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu poega surma saatma."
19Aga ta vastas temale: "Anna mulle oma poeg!" Ja ta võttis selle tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse.
20Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: "Issand, mu Jumal, kas sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha, et oled surmanud tema poja?"
21Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis Issanda poole ning ütles: "Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!"
22Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja ta virgus ellu.
23Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale; ja Eelija ütles: "Vaata, su poeg elab!"
24Siis naine ütles Eelijale: "Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Issanda sõna sinu suus on tõde."
Kõrbesse minek ei paistnud just kõige mõistlikuma teona, kuid seal õpib Eelija Jumala peale lootma ka hädavajaliku suhtes. See aga valmistab teda tuleva lahingu jaoks. Tihti avastame Jumalat enam just üksildastes kuivades kohtades. Tugevdame oma vaimset jõudu, olles Temaga üksi, avastades, kes Ta on ja kuidas töötab.
Eelija avastab, et Jumal kasutab ootamatuid vahendeid. Kaarnate käest toidu saamine on piisavalt ebatavaline (s 2-6), kuid reisida kaugele läände ja saada toidetud võõra naise poolt on ehk veelgi imelikum (s9). Sellegipoolest teeb Eelija nii. Kuitahes imelik see ka ei oleks, on kõige mõistlikum teha seda, mida Jumal ütleb.
Hiljem näeme täpselt, kuidas ettevalmistus Eelija elus vilja kannab. Ta õpib usaldust ja sõnakuulelikkust. Ta avastab, et Jumal suudab varustada. Kuid ta usaldus pannakse proovile (s8) ja ta näeb veel enamgi Jumala väge (s21). Võitlused, millega meie silmitsi seisame ei ole samasugused, kuid olla Jumalaga üksinda, tugevdada oma usaldust läbi väikeste asjade ja avastada Jumala väge – seda me vajame.
Selle kommentaari autor: John Grayston