Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 32: 25-42
Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit25Ja gaadlased ja ruubenlased rääkisid Moosesega, öeldes: "Su sulased teevad, nagu meie isand käsib.
26Meie lapsed, meie naised, meie kari ja kõik meie muud loomad jäävad siia Gileadi linnadesse,
27aga su sulased, kõik sõjaks varustatud, lähevad sinna üle, et sõdida Issanda ees, nagu mu isand on käskinud."
28Siis Mooses andis nende pärast käsu preester Eleasarile ja Joosuale, Nuuni pojale, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peameestele,
29ja Mooses ütles neile: "Kui gaadlased ja ruubenlased lähevad koos teiega üle Jordani, kõik, kes on varustatud sõjaks Issanda ees, ja kui maa alistub teile, siis andke Gileadimaa neile omandiks!
30Aga kui nad ei lähe varustatult koos teiega sinna üle, siis nad peavad elama Kaananimaal teie keskel!"
31Siis vastasid gaadlased ja ruubenlased, öeldes: "Mida Issand on öelnud su sulastele, seda me teeme.
32Me läheme sõjaks varustatult Issanda ees üle Kaananimaale, et meie pärisosa jääks meile siiapoole Jordanit."
33Ja Mooses andis neile, gaadlastele ja ruubenlastele ja Joosepi poja Manasse poolele suguharule emorlaste kuninga Siihoni kuningriigi ja Baasani kuninga Oogi kuningriigi, maa ja selle linnad ühes maa-aladega, selle maa linnad ümberkaudu.
34Ja gaadlased ehitasid üles Diiboni, Ataroti, Aroeri,
35Atrot-Soofani, Jaaseri, Jogbeha,
36Beet-Nimra ja Beet-Haarani kindlustatud linnad ja karjatarad.
37Ja ruubenlased ehitasid üles Hesboni, Elaale, Kirjataimi,
38Nebo ja Baal-Meoni, nende nimed muudeti, ja Sibma. Nad panid linnadele, mis nad üles ehitasid, omad nimed.
39Ja Manasse poja Maakiri pojad läksid Gileadi, vallutasid selle, ja emorlased, kes seal olid, aeti ära.
40Ja Mooses andis Gileadi Manasse pojale Maakirile ning too asus sinna.
41Ja Manasse poeg Jair läks ning vallutas nende telklaagrid ja nimetas need "Jairi telklaagriteks".
42Ja Nobah läks ning vallutas Kenati ja selle tütarlinnad ja nimetas selle Nobahiks enese nime järgi.
Moosese vastusest ruubeni ja gaadi hõimudele nähtub , nagu oleks Iisraeli uue põlvkonna südame seisund oli samasugune kui neile eelneva oma. Kuigi kogenud Jumala juhatust ja ettehoolet algusest peale (võrdle ptk 1-10) olid nad valmis mässama hakkama esimesel sobival juhul (vt ptk 11,13,14) ning tooma sellega ka rahva peale Jumala viha ning karistuse.
Ometi näitab see põlvkond end teistugusena. Ruuben ja Gaad võtavad Moosese sõnu tõsiselt ninh esitavad omapoolse kompromissettepaneku. Vastupidiselt eelmisele põlvkonnale, kelle jaoks “nende väetite turvalisus” sai ettekäändeks mitte siseneda tõotatud maale, pakuvad need kaks suguharu end ehitama linnu selleks, et hoida varjul need “väetid” ajal, mil teised vallutavad Kaananimaad (s 16-18). Kui vallutuste aeg on läbi, siis pöörduvad nad tagasi oma rohumaadele idapoole Jordani. Mooses on nõus selle ettepanekuga (s 20-27) ning määrab oma järglased Joosua ja Eleasari kes saavad sõlmitud lepingu täideviijaiks ning ülevaatajaiks (28-32). Ja sellega oli kriis ära hoitud.
Maa enesele võtmine ning selle jaotamine, millest räägib ka see jutustus, on kui omalaadne “kleidiproov”, mis eelneb ülimalt olulisele sündmusele - Kaananimaa vallutamisele. Veelgi hoitakse lugejat põnevuses uue põlvkonna saatuse osas. Kas nad saavad pärima Kaananimaa - või lõpeb nende lugu enneaegselt, just nii nagu juhtus nende vanematega? Ometi tõestab see uus põlvkond jätkuvalt oma ustavust. Selles loos näitavad nad, et Jumala seadmiste pidamine ei välista nende baasil “improviseerimist”. Nii on nad eeskujuks ka meile kui need kes lähenevad traditsioonile loovalt.
Ustavus traditsioonile ei pruugi sugugi tähendada, et “teeme kõike täpselt nii nagu alati on tehtud”. Teatud olukordades võib ustavus tähendada valmidust riskida millegi täiesti uuega. Millised sellekohased näited sinu kontekstis meenuvad sulle?
Selle kommentaari autor: Jo Bailey