Ma ei tea, kas saate samastuda minu igatsusega, omada 20/20 vaadet selle kohta mis tähendab olla Kristuse järgija selles komplitseeritud ning sageli kohutavas maailmas. Kus peaksime märkama Jumala toimimist? Kuidas palvetama? Kuidas eristada Jumala mõtteviisi segadusseajavais teemades? Tundub, et Markus lausa meelega põimib kaks väga lühikest episoodi mis võiksid aidata meil mõista millist nägemist soovib Jeesus meile anda ning kuidas võiksime selle anni saada. Ta on asteanud lähestikku pimeda mehe järk-järgulise füüsilise paranemise Betsaidas (22-26) ning Peetruse kobava, kolmandate inimeste arvamuste keskelt tõusva tõdemuse Jeesuse identiteedi kohta (27-30).
Too tervenemise lugu on Markuse evangeeliumis ainulaadne. Üks viis kuidas selle üle mõtiskleda, on siseneda sellesse jutustusse ning sõna otseses mõttes asetada end tolle nimetu mehe asemele.
Isiklikult olen teadlik oma südame pimedusest. Ma igatsen näha. Mis tunne oleks, kui Jeesus käest hoides kõnniks mu kõrval, juhtides eemale küla kärast ja uudishimulike kommentaaridest, kuni oleme jäänud ainult kahekesi? See on rahutukstegevalt intiimne - Jeesus sülitamas, tema käe puudutus. Püüan vastata tema esimesele küsimusele (s 23). Ähmased kujutised hakkavad eralduma kõikjalvalitsevast hämarusest. Ja taas kogen Jeesuse käte ruttamatut soojust ja siis korraga muutub kõik hingematvalt selgeks!
Kas võiksime öelda, et kui me ei reageeri Jeesuse kutsele eralduda omavahelisse lähedusse, pole võimalik ka tõeline nägemine?
Midagi sarnast toimub ka järgnevais salmides. Jeesus ei jäta kannatamatult pimedat meest maha, kui tolle nägemine pole veel saavutanud fookust ja ta näeb “inimesi nagu puid...” Samamoodi ei jäta ta ka jüngreid, kes esitavad talle ümbritsevate inimeste arvamusi Jeesuse olemuse kohta (s 27,28). Jeesuse küsimus tuleb tagasi nende ja meie juurde: “Aga sina? Kelle SINA ütled mind olevat?” Ja Peetruse veendunud vastus on paradoksaalsel kombel nii absoluutne tõde, kui ka segane soovmõtlemine, mis vajab Jeesuse poolset täpsustamist ja korrigeerimist.