Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 12:1-13
Paulus kiitleb Jumala armust1Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde.
2Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest- kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab - tõmmati kolmanda taevani.
3Ja ma tean, et sama inimest - kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab -
4tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.
5Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle.
6Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb,
7ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.
8Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
9Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
10Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.Paulus on valmis tulema Korintosesse11Ma olen läinud rumalaks, teie olete mind selleks sundinud. Teil tulnuks mind soovitada, sest mul ei puudu midagi, mis on neil "võrratuil apostleil", ehk ma küll ei ole midagi.
12Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega.
13Jah, mille muu poolest teie olete olnud teistest kogudustest alamad kui vaid selle poolest, et mina ise ei ole olnud teile koormaks? Andke mulle andeks see süü!
Superapostlid armastasid kiidelda oma vaimsete kogemuste ja ilmutustega. See võeti hästi vastu Korintose koguduses, mis pani rõhku vaimuandidele. Ka Paulusele olid need asjad üsna tuttavad. Ta rääkis keeltega rohkem kui mõnigi neist, tema teenistus sisaldas märke ning imetegusid ja ta pidas neid tõelise apostliga kaasnevaiks nähtusteks (s 12), kuid tema arvates olid need ette nähtud peamiselt evangeeliumi kuulutamiseks ja koguduse ülesehitamiseks. Ta ei pidanud neid märgiks küpsusest ega arvanud, et need peaksid andma põhjust võrdlemiseks või uhkuseks.
Vastumeelselt jagab ta, et ka temal on tähelepanuväärseid vaimseid kogemusi. Rääkides kaudselt, kuid selgelt iseendast, meenutab ta 14 aastat varem asetleidnud kogemust. Tema vastumeelsus on tähelepanuväärne. Ta ei anna oma kogemusest üksikasjalikku ülevaadet, sest talle on oluline muu. Ta ütleb, et ta ei pea tingimata rääkima, mida ta õppinud, ja et erilise vaimse kogemuse varjuküljeks on kiusatus ennasttäisolekuks. See ei vastandu ainult tolleaegsetele superapostlitele, vaid ka tänapäeval levinud kalduvusele avalikult kuulutada silmapilk kõike, mida meie arvates "Jumal on rääkinud".
Just selles kontekstis Paulus kiitleb püsivast palvest, millele ta polnud veel vastust saanud. Me ei saa teada, mis on see "vai lihas", millest Paulus räägib - saame ainult teada, et saatan ründas teda selle kaudu. See võis olla füüsiline või psühholoogiline. See võis olla ka pidev tema töö lammutamine tema vastaste juutide poolt või midagi muud. Meil pole vaja seda täpselt teada. Jumal oli Paulusele öelnud, et jätku ta see Tema hooleks: Paulusel polnud vaja mitte probleemi kadumist, ta vajas Jumala armu. Jumala vägi tuleb nende juurde, kes usaldavad Jumalat oma nõrkuses. Ei ole olemas probleemideta ega ka ristita kristlust. Jumala vägi ja inimlik nõrkus kuuluvad kokku.
Selle kommentaari autor: Alasdair Campbell