Kristlaste kogunemisel on alati huvitav küsida, millisel elu etapil inimesed said Jeesuse järgijateks. Ülemaailmne statistika on dramaatiline: 80% kristlastest teevad usule pühendumise otsuse vanuses 4 kuni 14. Aga ainult 20% koguduste ressurssidest suunatakse sellele strateegilisele rühmale. Jumal tänatud, et asjad on muutumas. Aastal 2004 Maailma evangeliseerimise Lausanne'i komitee koosolekud hõlmasid esimest korda teemat, kuidas teha häid uudiseid Jeesuse armastusest kättesaadavaks maailma lastele.
Jeesuse nördimus jüngrite tundetuse ja lühikese mälu üle (9:36,37) paneb meid kõiki uuesti üle vaatama oma suhtlemist lastega. Kas lapsed on meie kogudustes tõesti teretulnud ja kas nende häält seal kuuldakse, kas neilt ollakse valmis õppima? Mul on sõpru, kes on läinud teise kogudusse, sest on saanud kriitilisi märkusi oma väikeste laste nutu kohta. Kuidas me toetame ja julgustame vanemaid nende raskel teel, et aidata oma lastel usu sisse kasvada? Kas võiksime tuge otsida sellistelt organisatsioonidelt nagu Viva Network või Casa Alianza, mis mõlemad korraldavad kampaaniaid ärakasutatud laste toetuseks(www.viva.org ja www.casa-alianza.org)?
Lisaks nimetatud olulistele küsimustele kutsub see kirjakoht meid mõtisklema sügavalt ka selle üle, mida tähendab "võtta Jumala riik vastu nagu väike laps". Kindlasti põhjus, miks laste vastu sooritatud kuritegusid vaatatakse õudusega isegi liberaalses Läänes on selles, et tajume võimsalt lapse haavatavust ja usaldavaid ootusi täiskasvanutele - vähemalt seni, kuni seda usaldust pole hävitatud. "Kaitsepositsioon, küünilisus ega negatiivsus ei mõjuta laste kalduvust elavusele ja suhetele teistega ning igapäevaseid otsuseid" (Herman C. Waetjen, A Reordering of Power, Augsburg Fortress, 1989).