Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mida pean ma tegema?

Reede, 12. Oktoober 2012

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 10:17-31

Rikas noormees ja igavene elu
17Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: "Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"
18Jeesus aga ütles talle: "Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
19Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!"
20Tema aga lausus talle: "Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates."
21Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: "Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!"
22Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.
23Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: "Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!"
24Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: "Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki!
25Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!"
26Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: "Ja kes siis võib pääseda?"
27Jeesus ütles neile otsa vaadates: "Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik."
28Peetrus hakkas talle rääkima: "Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle!"
29Jeesus lausus: "Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast
30ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.
31Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks."

Mees palvetas ja algul ta arvas, et palve on rääkimine. Aga ta muutus vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni lõpuks mõistis, et palve on kuulamine (Søren Kierkegaard, Christian Discourses, 1940).

Kas teie esimene reaktsioon sellele tekstile on, nagu minul, kaitsemehhanismi ehitamine ning nende põhjendamatute nõudmiste kahtluse alla seadmine? Ent kui ma püüan kuulata ja üsida selles tekstis, muutub see teistsuguseks looks. See tundub olevat tähtis sõna neile, kes iga päev loevad Piiblit ja palvetavad, kes võib-olla, nagu see mees, kinnitaksid Jeesusele, et on lapsepõlvest alates kinni pidanud käskudest. (Kuigi, kui me mõtiskleme Jeesuse avalduse üle nende kohta salmis 19, võib see meid tegelikult viia ülestunnistuseni.) Kas meil on ettekujutus, et olla õige olemisest ei piisa, et nälg ja janu Jumala kuningriigi järele tähendab liikumist "kaugemale iseendast ja meie terviklikkusest rahutusse, mis kahjustab ja ravib?(W. Brueggemann, The Threat of Life, Augsburg Fortress, 1998, lk 89). Ma usun, et see oli see otsimine, tervisttoov rahutus, mida Jeesus tunnustas noormehes (Mt 19:20), tundes tema vastu armastust (s 21).
Ei oleks üllatav, kui see oleks ka meie nõrk koht. On raske ujuda vastuvoolu, kui meid määratleb peamiselt see, mida omame. Me elame ahnes ühiskonnas. Sõnad salmis 22 kostavad veidrana meie kontekstis: "Ta läks ära kurvana, sest ta oli väga rikas." Jeesus ja Pühakiri üldiselt hoiatavad sageli salakavala iha eest omandi ja raha järele (Richard Foster, Celebration of Discipline, Hodder and Stoughton, 1980). Aga ka see tekst kutsub meid üles panema end Peetruse asemele. "Me oleme jätnud maha kõik, et sind järgida!" (s 28). Äkki märkame endas vaimset uhkust, mis võib tulla koos loobumisega, legalismi, mis kaasneb sageli "lihtsa elustiili" valikutega. Risti ja kuningriigi tee on lihtsuse tee, mis keeldub olemast orjastatud kas materialismi või askeesi.

"Kui selle, mis meil on, oleme saanud kingituseks, ja kui selle eest, mis meil on, hoolitseb Jumal, ja kui see, mis meil on, on kättesaadav ka teistele, siis me oleme vabad hirmust. See on lihtsuse seesmine reaalsus.

Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth