Palveelu on suunatud sissepoole ja väljapoole. Apostel Paulus kõneleb üsna sageli palvest ja seda kolmel tasandil: tulevikku suunatud palve, palve olevikus ja palve tagantjärele. Parim palveviis on suunatud tulevikku. Seda on mõistnud kõik jumalamehed läbi aastasadade. Taavet on neist üks eredamaid näiteid.
Palvel on oma stiilid, mida Paulus ka siinkohal tutvustab ( s 2). Võta aega ning pane tähele milliseid kasutad sina. Pane need kirja ning selle kõrvale need viisid millest räägib Paulus. Ja siis palu, et Püha Vaim sind ise õpetaks palvetama viisidel mida sa veel ei kasuta.
Palve on ka töö ning palvega ja selle vahendusel on samuti vaja tööd teha. Et see üldse võimalikuks ja viljakaks võiks saada on vaja eeltingimusi: segamatut aega koos Jumalaga, tema sõna ning pliiatsit ja paberit.
Isiklikule palvele järgneb siis aga avalik kõne, mille Paulus soovitab maitsestada „soolaga“ ( s 6) – ja läbi sajandite ei ole avastatud paremat vahendit. Soolal on kolm olulist omadust: ta säilitab ( ei lase rikneda), maitsestab ja tekitab janu. Kui meie avalik kõne on sel viisil „soolatud“ siis võime oodata ka sarnast tulemust.
Viimaks – Pauluse palve- ja mõtteviis on suunatud väljapoole (s 5). Eelmises salmis ta palub „et oskaksin avaldada nõnda nagu ma pean rääkima“. Kui sageli on see meie palve? Nii paludes oli Paulusel vaid üks eesmärk – vahendada rõõmusõnumit Kristusest kõikidele kellega ta kohtus. Kas meie suund ühtib siin Pauluse omaga?