Elades Hollandis, olen väga konkreetselt õppinud tajuma sildade vajalikkust. Maastikul, mis on täis jõgesid ja kanaleid, muutub sild otsustavaks ühendajaks.  Pauluse kirjad on täis samasuguseid “sildu”: väikesed fraasid, mis juhivad lugeja ühest lõigust teise. Ja sõnad mis juhatavad sisse tänase palve (s 14) on üliolulised. 

Mis on sellise palvetamise põhjus? Koguduse püha kutsumine (s 10). See on koguduse koht ja eesmärk Jumala plaanis, mis ajab Pauluse palvetama. Ja ta palub, et meie, kogudusena, mõistaksime, tunneksime Jumala väge ja jõudu (s 16), kogeksime meie sees oleva Kristuse ligiolu (s 17); aduksime Jumala armastuse mõõtmatust (s 18); ja et kogudusena, oleksime täidetud kogu Jumala täiusega (s 19).

Too palve püstitab ka küsimuse. Miks Paulus, paganate apostel, palvetab väljaool kogudust oleva maailma eest? Miks ta palub, et need kes ei tunne Kristust võiksid Teda tundma õppida? Vastus on: tema ise on õppinud tundma. Ta palvteba maailma eest, sest usub, nii nagu ta ka kirjutab, et just läbi koguduse saab see maailm õnnistatud. Jeesuse maapealses teenimistöös oli Kõikvõimas Jumal kohalolev, inkarneerunud oma  Poja lihas: seepärast sündisid imed ja päästeteod kõikjal kuhu ta läks.

Nüüd on see sama Jumal taas kohalolev, lihakssaanud oma rahva eludes. Kui Kristus asub meis (s 17); kui tema täius täidab meid (s 19), siis voolavad päästetod ja imed seal kuhu iganes meie läheme. Tema saab korda saata  enam kui iial oleme osanud ette kujutada või oma elus võimalikuks pidada (s 20). Ja kogudus saab särama tema kirkuses (s 21).