Järgmine sild viib meid Pauluse lootuse juurest (mis toetub Jumala armastuse suurusele) konkreetse reaalsuse juurde, mida eelöeldu tegelikult tähendab (s 1). See tähendab, et oleme kutsutud elama üksteisega rahus (s 2). Jumala armastus tuleb meie juurde lihast ja verest inimeste näol meie ümber; see tuleb alandlikkuse tegudes; õrnuses ja kannatlikkuses mis on armastuse koostisosad (s 2). 

Enamikus Euroopa riikides on suuremad maanteed märgistatud iga poole kilomeetri või kilomeetri tagant tee äärde püstitatud tähistega. Autojuhid ei pane neid tavaliselt tähelegi, kuid päästetöötajatele ja inseneriüksustele on need märgised otsustava tähtsusega. Samamoodi on meie teekond armastusse märgistatud kilomeeter teise järele headuse ja lahkuse tegudega. Ja mõnikord võime olla nii pingeliselt oma eesmärgi poole püüdlemas, et vaatame lihtsalt mööda neist teetähistest kui mitteolulistest.

Kui oleme valmis vaeva nägema selleks, et saaksime tõeliselt kokku, ühendatud; siis kogeme nii ühtsust Pühas Vaimus kui ka seda kuidas rahu meid üksteisega liidab (s 3).

Meie ühtsus on Vaimus, sest meid ühendab igapäevane isiklik kogemus Jumala tõotuste täitumisest. Kui kord oled avastanud et taoline rahu on võimalik, maitsenud andeksandmist ja kogenud võitu oma vanelaste üle - oled jõudnud paradiisile ligidale ning selle maitse jääb sinuga.

Viimaks meenutab Paulus meile seitse korda, et meie erinevad teekonnad toovad meid kõiki sama Jumala poole (s 4-6). Rattal võib olla palju kodaraid, kuid tal on ainutl üks rumm: mida ligemale liigud sa Jumalale, seda ligemale liigud ka neile, kes liiguvad sama teed.