Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 5:1-20
Vanast ja uuest inimesest1Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed,
2ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.
3Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele.
4Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu.
5Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal - tähendab ebajumalateenreil - ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis.Kristlasest kui valguse lapsest6Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale!
7Ärge siis saage nende kaaslasteks!
8Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed -
9valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -,
10uurige, mis on Issandale meelepärane,
11ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!
12Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi.
13Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks;
14sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes. Seepärast on öeldud:
"Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!"
15Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad,
16kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad.
17Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine.
18Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu,
19lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale,
20tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.
Mida tähendab olla inimene? See küsimus ulatub üle aastatuhandete ning kultuuride mitmekesisuse. Olgu tegu Shakespeare’i “Kuningas Leari” või mõne kaasaegse naljaetendusega- vaatajaid paelub ühtviisi inimloomuse üllus ja rikutus; au ja häbi; tugevus ja haprus.
Kristlik vastus sellele küsimusele kõlaks: kuigi langenud, on inimene tehtud jumalanäoliseks. Ja just see on Pauluse teema ning hool tänases piiblitekstis ning sellepärast on meilegi esitatud kutse järgida Jumala eeskuju (s 1). Aga kuidas see reaalselt välja näeb?
Esimese sajandi maailmas esindasid jumalad peamiselt väge. Paljude kristlaste jaoks aga on Jumal peamiselt headus - mis on tublisti parem tulemus, kuid samas tuleb tunnistada et teatud liiki headus võib olla vägagi inetu. Kui sageli oleme sisimas krampi tõmbund, jälgides mõnd tuntud kristlast, kes kõvahäälselt rääkides headusest ei väljenda oma eluga grammigi sellest? Ehk ei tule reputatsioon inimesele päris teenimatult? On vähe asju mis nii efektiivselt suudavad hävitada kristlike väidete usaldusväärsuse, kui kirstlaste eneste mõnikord otse ebainimlik ja üleolev headus. Ja Paulus teab seda. Olles kuulus nii oma Toorale pühendumise poolest kui võimes pidada selle käske eksimatult, muudeti Pauluse olemus siis kui ta sai ilmutuse sellest, et Iisraeli Jumal on ristilöödud Jumal. Kristlus ei tunne mingit headust väljaspool risti.
Ja kui iseennast ülimaks patuseks tunnistanud mees, õhutab Paulus meid: “ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest...” (s 2). Just siin peitub vastumürk selle alaliselt sissehiiliva jumalatu “headuse” vastu: ennastohverdav ja kaasatundev armastus teise vastu.
See põhimõte on nii tuttav, et kipume unustama selle tähtsust. Kõik need Pauluse poolt hiljem mainitud õiged ja head käitumisviisid - pole midagi, kui neid ei kannusta ennastandev armastus. Sellest just võib tunda tõelist vahet. Et ma ei tõuka kurjust eemale sellepärast et see on lihtsalt “kuri”, vaid sellepärast, et seal ei ole armastust. See ei too elu.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts