Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 6:1-9
Kodukorrast1Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!
2"Austa oma isa ja ema," see on esimene käsusõna tõotusega,
3"et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!"
4Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!
5Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele kartuse ja värinaga siiras südames,
6mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist,
7teenides heal meelel otsekui Issandat ja mitte nagu inimesi,
8teades, et igaüks, kui ta on teinud midagi head, saab selle eest tasu Issanda käest, olgu ta ori või vaba.
9Ja teie, isandad, tehke sedasama neile ning jätke maha ähvardamine, teades, et nii neil kui teil on Isand taevas ning tema juures ei ole mingit erapoolikust.
Vähesed suhted toovad meile sel määral rõõmu ja muret kui laste ja vanematevahelised suhted. Kui Aadam ja Eeva, oma parimat andes, suutsid ikkagi eksida, ei peaks meie üllatunud olema, et Uus Testament ei paku mingeid raudkindlate garantiidega lapsevanemaks olemise meetodeid. Samamoodi ei peaks ka lapsed oma vanematelt eeldama ideaalset vanemlust, arvestades, et vanemaid endid ei ole kasvatanud täiuslikud täiskasvanud.
Pauluse mõtete taustaks on siin esimese sajandi ühiskond, kus peremudeliks oli isapoolse domineerimisega perestruktuur. Ideaalse tasakaalu leidmisele lastelt nõutava sõnakuulelikkuse ning vanemliku piiramise vahel, õhutasid ka mitmed pauluseaegsed mõõdukad moralistid. Ja Paulus juhib siin tähelepanu laste väärikusele, väärtolemisele. Vanemlikke piire ei tohi peale sundida provokatiivsel meetodil.
Teisalt aga, antiikmaailmas loomulikuks peetavat kehalist karistust, siin ei mainita. Samas oleks ennatlik hakata kohe tegema ka liiga üheseid järeldusi; sest põhjus võib olla selles, et kehaline karistus ei omanud Paulus visioonis kristlikust perekonnast lihtsalt keskset kohta.
Tegelikult ja taas on kesksel kohal hoopiski s 1 esile tulev väljend “Issandas”. Küsimus ei saa kunagi olla vanemate isiklike plaanide jõulises läbisurumises, vaid ikka ja jälle Jumalast lähtuvas distsiplineerimises ning manitsemises; alati on vaja meeles pidada, et see on ristilöödud Issand, Tema, kes suri selleks et meid ühendada. Sellepärast peavad ka lapsed austama seda, mis on “õige Issandads”.
Otsides autonoomiat lahus sellest Jumalast, kes oli andnud neile elu, ütlesid Aadam ja Eeva mõnes mõttes lahti oma inimlikkusest. Täpselt sama teevad lapsed, kui nad salgavad oma sõltumise neist, kes on andnud neile elu.
Iisraelis oli rõõmutundmise tingimuseks tõotatud maal, Jumala austamine. Täpselt sama põhimõtet rakendab ka Paulus, kuid palju kõrgemate “panustega”: viidates igavesele elule. Oleme kõik mitmes mõttes otseselt sõltuvad teistest, ning viimselt täiesti - Jumalast.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts