Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 13: 9-17
Lõpumanitsusi9Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja mitte ettekirjutustega toitude kohta, neist ei ole olnud kasu nende täitjatele.
10Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis.
11Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest kõige pühamasse paika, põletatakse ära väljaspool leeri.
12Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.
13Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust.
14Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.
15Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.
16Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
17Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!
Üks suurimaid väljakutseid, millega varakristlased pidid toime tulema, olid juudistajate “imelikud õpetused” (s 9), kelle eemärk oli kasvavat kristliku õpetust Moosese seaduse kontrolli all hoida. Esmapilgul võib tunduda, et tegu on vaid ajaloolise probleemiga mille lahendamine oli kirja algsete saajate mure, kuid inimsüdamele omane kalduvus rakendada käskudele rajatud ja nende varal kontrollitavat religiooni on olemas igal ajastul, ka tänapäeval.
Kirja autor käsitleb seda probleemi kahel viisil. Kõigepealt võrdleb ta kogudusetelgis läbiviidavat jumalateenimist Jeesuse teenimisega (s 10-14). Siinkohal on erinevad kommentaatorid kitsikuses, kuidas peaks neid salme tõlgendama; põhiline mõte on, et vanad, loomohvritele rajatud süsteemid ei toonud iial täiusliku lepitust patu eest, aga Jeesuse poolt toodud ohver, ühekordne ning kõikide eest, tegi seda. Ja seepärast peaksime me minema “väljapoole leeri” (s 13). See on meile veelkordne meeldetuletus, et on vaja keskenduda “millelegi paremale” (Hb 11: 40).
Edasi kirjeldab autor noore koguduse jumalateenistusele iseloomulikke omadusi. Jeesuse ristiohvri tõttu ei ole vaja enam mingeid muid vereohvreid, aga endiselt on olemas Jumalale meelepärased ohvrid - ülistus ja kiitus, head teod ning kõige jagamine teistega (s 15,16). Kas need on olemas sinu isiklikus elus ja su koguduse elus?
Kirja viimases osas lisab autor veel mõned märkused eelnevalt antud, juhte puudutavale käskude ja keeldude nimekirjale (s 17). Olen oma elus kuulnud üht pastorit eakate väljasõidul karjuvat: “Te peate alistuma .....pastori....autoriteedile!” Tema ebakindluse suurus võrdus ta karjumise tugevusega. Kas heebrealaste kirja autor pidas silmas midagi sellist?
Hiljuti saatsin tänukirja ühele meie pastoritest, tänades teda kõige selle eest, mida ta teeb pühapäevastel teenistustel. Järgneval nädalal tuli ta minu juurde ning tänas kogu südamest. Ehk on juhtidele kuuletumise parimaks alguseks see, kui anname neile teada mille eest nende teenimises oleme tänulikud. Ja kuna nemad peavad “aru andma” ( s17) oma juhtimise tulemuslikkusest Jumala ees, vajavad nad kindlasti iga julgustust.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm