Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 31:1-18
Vaarao langetatakse otsekui seeder1Ja üheteistkümnendal aastal, kolmanda kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg, ütle vaaraole ja tema hiilgusele:
Kelle sarnane sa oled oma suuruses?
3Vaata küpressi, Liibanoni seedrit, mis on okstelt ilus, metsataolist varju andev, kasvult kõrge ja mille latv on keset pilvi.
4Veed kasvatasid seda, põhjavesi laskis sirguda sel suureks, pannes voolama oma jõed ümber selle istutuspaiga ja lähetades nired kõigi metsapuude juurde.
5Seetõttu oli selle kasv kõrgem kõigist metsapuudest, sel oli palju harusid ja selle oksad kasvasid pikaks rohkest veest, kui see ennast sirutas.
6Selle harudel pesitsesid kõiksugu taeva linnud, selle okste all poegisid kõiksugu metsloomad ja selle varjus elasid kõik suured rahvad.
7Ilus oli see oma suuruses oma lopsaka lehestikuga, sest selle juur oli rohke vee ääres.
8Seedrid Jumala aias ei olnud sellega võrdsed, küpressid ei olnud harude poolest selle sarnased, ja plataanidel ei olnud selle oksi; ükski puu Jumala aias ei olnud ilu poolest selle sarnane.
9Mina tegin selle nii ilusaks rikkaliku lehestikuga ja kõik Eedeni puud, mis olid Jumala aias, kadestasid seda.
10Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et see sai kasvult kõrgeks ja sirutas oma ladva pilvedesse ning et selle süda läks ülbeks oma kõrgusest,
11siis andsin ma selle ühe rahvaste valitseja kätte: tema talitas sellega nagu tahtis, vastavalt selle süüle. Mina tõukasin selle ära.
12Ja võõrad, julmimad rahvaste seast, raiusid selle maha ning jätsid sinna; selle lehed langesid mägedele ja kõigisse orgudesse, ja selle oksad jäid murtuina kõigisse maa ojadesse; kõik maa rahvad läksid ära selle varju alt ja jätsid selle maha.
13Selle langetatud tüve peale asusid kõik taeva linnud ja selle okste peale kõik metsloomad -
14et ükski veeäärne puu ei läheks ülbeks oma kasvu pärast ega sirutaks oma latva pilvede vahele, ja et oma ülbuses ei jääks püsima võimsamad neist, kõik, kellel on rohkesti vett -,
sest need kõik antakse surma, maa sügavustesse inimlaste sekka, kes on läinud alla hauda.
15Nõnda ütleb Issand Jumal: Päeval, kui ta astus alla surmavalda, korraldasin ma leinamise; ma katsin tema pärast põhjavee ja hoidsin tagasi tema jõed, suured veed peeti kinni; ma tegin tema pärast Liibanoni mustaks ja tema pärast närbusid kõik metsapuud.
16Tema langemise raginast panin ma rahvad värisema, kui ma tõukasin ta surmavalda koos haudaminejatega. Maa sügavustes leidsid troosti kõik Eedeni puud, valitud ja parimad Liibanonilt, kõik, kellel oli rohkesti vett,
17needki läksid koos temaga surmavalda mõõgaga mahalöödute juurde, jah, pillutati need, kes istusid tema varju all rahvaste keskel.
18Millisega Eedeni puude seast saaks sind võrrelda au ja suuruse poolest? Sind tõugatakse koos Eedeni puudega maa sügavustesse, sa magad ümberlõikamatute keskel koos mõõgaga mahalöödutega. Nõnda käib vaarao ja tema hiilguse käsi, ütleb Issand Jumal."
Hesekiel jätkab sügava vaimse pimeduse vastu võitlemist, mis on haaranud Jumala valitud rahva. See oli Jumala arm ning vägi, mis oli selle rahva loonud ja elus hoidnud minevikus.
Ja nende ainuke lootus ei seisnenud poliitilistes manöövrites või inimeste poolt sõlmitud liitudes, vaid oma algse kutsumise meelde tuletamises, ning Jumala otsimises, et Tema neid uuendaks ning muudaks. Just see sõnum oli prohvetikuulutuse keskmes.
Inimlikult mõeldes, on pagenduses olijate lootus “ et Egiptusest tuleb neile pääste” täiesti mõistetav. Isegi kaasajal tõendavad Egiptuses teostatud arheoloogiliste väljakaevamiste leiud tollase riigi võimsusest ning saavutustest. Nende jõud oli legendaarne; kindlasti suudab vaarao armee purustada ka Nebukadnetsari piiramisrõnga Jeruusalemma ümbert?
Hesekiel mõistab sellist arutluskäiku, kuid ei jäta rõhutamast talle antud sõnumit, et Egiptus, vaatamata oma suurusele ja võimsusele, saab mahapaisatud, täpselt samamoodi kui teised võimsad rahvad enne teda.
Hesekiel anub, et ta kuulajad mõistaksid - Jumal on see, kes kujundab rahvaste käekäigu. Iga rahvas, peab alistuma Jumala suveräänsusele. Ning selleks päästeks olulised omadused Jumala ees, ei ole suurus ega võim. Pigem on need alandlikkus ja moraalsus, mis võrsuvad Jumala kõikvõimsuse mõistmisest ning tunnustamisest üle kõikide inimtegude. Hesekiel igatses, et Jumala rahvas võiks viimaks ometi ära tunda ning kinnitada Jumala suveräänsust nende üle, ning seeläbi saada “valguseks kõigile rahvaile” - nähtavaks demonstratsiooniks Jumala olemusest, tuues seeläbi päästet Jumalalt maailma otsteni (Js 49:6).
Samal kombel ootab Jumal, et need, kes järgivad Jeesust, täidaksid oma kutsumist olla valguse kandjad, tuues siin maailmas esile “Jumala värvid”. Ja selles ei tohiks meiegi ootuses vaadata võimsate liitlaste poole - sest mil iganes saab koguduse misjonitöö seotud ajaliku võimu ning jõuga, on tunnistuse sõnumi kompromiteerimine vältimatu. Jumal ilmutab oma väge kirkaimalt meie nõtruses ja isegi meie rumaluses (1Kr 1:26-30).
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury