Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 32: 1-16
Nutulaul vaarao pärast1Ja kaheteistkümnendal aastal, kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg, alusta nutulaulu vaarao, Egiptuse kuninga pärast ja ütle talle:
Rahvaste lõvi, sa pead vaikima! Sa olid küll nagu krokodill jõgedes ja purskasid puristades; sa segasid oma jalgadega vett ja tegid sogaseks nende jõed.
3Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma laotan su peale oma võrgu paljude rahvaste hulgaga ja nad tõmbavad sind üles minu noodas.
4Ma jätan su maa peale, viskan su lagedale väljale; ma panen su peale elama kõik taeva linnud ja toidan sinuga kogu maa loomi.
5Ma loobin su liha mägede peale ja täidan su raipega orud.
6Ma kastan maad sellega, mis sinust voolab, su verega kuni mägedeni, ja ojad saavad sind täis.
7Ma katan taevad, kui ma su kustutan, ja teen nende tähed tumedaks; ma katan pilvega päikese ja teen, et kuu ei anna oma valgust.
8Kõik taevast paistvad valgused teen ma su kohal tuhmiks ja ma panen su maale pimeduse, ütleb Issand Jumal.
9Ma teen murelikuks paljude rahvaste südamed, kui ma viin su hävingu rahvaste sekka, maadesse, mida sa ei tunne.
10Ma lasen sinu pärast ehmuda paljusid rahvaid ja sinu pärast haarab nende kuningaid hirm, kui ma vehin nende ees oma mõõgaga; nad värisevad iga silmapilk, igaüks oma hinge pärast su langemispäeval.
11Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Paabeli kuninga mõõk tuleb sulle kallale.
12Kangelaste mõõkade läbi lasen ma langeda su hiilguse - nad kõik on julmimad rahvaste seas. Nad kaotavad Egiptuse kõrkuse ja kogu selle hiilgus hävitatakse.
13Ja ma hävitan kõik selle loomad suurte vete äärest: neid vesi ei sega enam inimjalg ega kariloomade sõrad.
14Siis ma lasen selgida nende veed ja panen nende jõed õlina voolama, ütleb Issand Jumal.
15Kui ma teen Egiptusemaa lagedaks ja maa saab paljaks kõigest, mis seal on, kui ma kõik, kes seal elavad, maha löön, siis nad tunnevad, et mina olen Issand.
16See on nutulaul ja nii seda lauldakse. Rahvaste tütred laulavad seda Egiptuse ja kogu selle hiilguse pärast - nii nad laulavad seda, ütleb Issand Jumal."
Selle kirjutise ajaks oli nutulaul Jeruusalemma piiramise pärast lõppenud hävitusega ja igasugune lootus linna pääsemise osas osutunud asjatuks. Jeruusalemm lebas varemeis, selle elanikud olid tapetud või vangi viidud. Ometi hingitses lootus ikkagi veel vangisolijate südames ja meeles. Kas polnud Egiptus vastu pannud kauem kui ükski teine impeerium kogu regioonis? Kas selle võimas armee, juhituna lõvi sarnasest vaaraost (s 2) ei võinuks Paabeli vägedele suurt kahju tekitada, tehes vangidele võimalikuks tagasipääsemise koju ning Jeruusalemma ja selle templi ülesehitamise?
Taolisele pealepressivale soovmõtlemisele vastab Hesekiel “iroonilise nekroloogiga ülbele maailmavalitsusele” (Leslie C Allen, WBC 29, Word, 1990). Prohveti eesmärgiks polnud alarmeerida Egiptust eelootava hävituse osas, vaid ta soovis edastada väljakutset ning meeldetuletust Jumala suveräänsusest üle inimkonna, sealhulgas ka rahvusvahelistes suhetes.
Hesekieli publikuks olid vangiviidud; ning tal oli vaja lõplikult kustutada nende hingitsev lootus Egitpuse abiga teostatud Iisraeli ülestõusu suhtes. Vaarao koos rahvaga olid hukkumisele määratud, sest Jumala käsi oli nende vastu. Nende saatus pidi olema samasugune kui paljude suurte ja väikeste kuningate ning armeede oma, kes juba palju varem olid hauda jõudnud. See võimas jõerahvas oli jõudmas oma vägivaldse ning jahmatava lõpuni, nagu koletis, keda sellest samast jõest välja tiritakse, muutudes mädanevaks karkassiks (s 3-6). Samas on siin sõnum kõikidele rahvastele.
Me teame, et see on rumalus ning patt pühendada oma lojaalsus kellelegi või millelegi muule kui Jumalale. Ometi ei tohiks me ebajumalateenimise nüansirohkust alahinnata. See muudab kuju sobitumaks selle kultuuri hoovustega, milles me elame. Ning meie
usk Jumalasse võib saada kahujstatud ilma, et me seda isegi märkaksime.
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury