Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sf 3: 14-20
Jeruusalemma süü ja lunastus14Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar!
15Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust.
16Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed!
17Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.
18Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal.
19Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema.
20Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand."
Vaevalt saab olla veel suuremat, hämmastavamat kontrasti kui 1. ja selle. Sefanja raamatu viimase peatüki vahel. Kolme lühikese peatüki vältel oleme jõudnud vältimatust, kataklüsmilisest kohtumõistmisest armastava ja õrna taastamiseni. On suur kiusatus kuidagi ära siluda see pinge, mis kahe, esmapilgul täiesti vastanduva jumalapildi vahel tekib. Siiski oleks parem jääda pühakirjakeskseks ning kohaneda ka selle pingega. See meenutab järjekordselt, et meie Jumal on salapärane ja me ei suuda iialgi Teda lõpuni mõista. Jumal on nii täiuslik armastus kui täiuslik õiglus.
Päästmisest kõnelevad metafoorid kuhjuvad üksteise peale. Hirmud hajutatakse (s 15), abitud käed tehakse tugevaiks (s 16), lonkajad päästetakse (s 19), laialipillutatud kogutakse kokku ning kadunud tuuakse tagasi koju (s 20). Tema, kes on Kõigeväeline, tunneb rõõmu oma rahvast, ta laulab rõõmust meie üle, ning (vanemates piiblitõlgetest leiame fraasi:) “ta vaigistab meid oma armastusega” (s 17).
Meie ette laotub pilt mis on täis peaaegu talumatut õrnust. Hämmastav rahvaste kohtunik, lohutab siin oma rahvast armastusega, lauldes õrnalt nende üle (s 17). See meenutab ema, kes ärritunud last lauluga vaigistab. Nii viib keset kokkukukkuvat maailma prohvet meie pilgud hoopis uuendatud loodu ning taas ülestõstetud Jumala rahva poole. Sõna meile on: “Ära karda” (s 16). Meile tuletatakse meelde Jesaja, ja ka Jeesuse sõnu hirmunud jüngritele (Js 43:1-7; Jh 14:27). Me saame vaadata tulevikku sisemise kindlusega, teades, et mis ka ei juhtuks - üle valu ning ebajindluse, häbi ja läbikukkumiste, uus maa ja uus taevas on ootamas ja seal lohutab ja kinnitab Jumal oma kannatavat rahvast (Ilm 7:15-17).
Mida tähendavad need sõnad sulle isiklikult, eriti kui juhtud olema kergesti paanikasse sattuva loomusega? Siin on armastava vanema kõnetus tõrksale lapsele, asi, mida iga ema iseeensest oskab teha suheldes oma väikestega. Meie Taevade Isa teeb seda ka meile.
Teksti viimane fraas viitab tulevikus ootavale suurele kojutulekule. Kadunud poja kojutuleku puhul püsti pandud peo eelduseks oli poja meeleparandus ( Lk 15:21). Tänases tekstis tuleb pidusöök Jumala armust, tema andide üleküllusest. Midagi ei ole vaja välja teenida, millegi jaoks ei pea “väärt olema”. Kõik antakse Issanda lepingu ustavuse tõttu, tema ülekülluslikust heldusest.
Sefanja kaasaegsete jaoks tähendas mõte kodust (s 20) tagasipöördumist oma maale; kristlastest lugejate jaoks on kodu teistsuguse tähendusega. Me oleme kodus siis, kui oleme Jumala ligiolus, kas siis olevikus või tulevikus, selles ajastus või tulevases. Meie suund sarnaneb kadunud poja omale - oleme keskenenud enesesse ning võtnud suuna kodu poole, Isa juurde. Ja Issand, meie Jumal on meiega (s 17); võime meenutada Jesaja prohveteeringut Immanuelist (Js 7:14) ja selle täideminekut Jeesuses ( Mt 1:22,23).
Jumal on meiega juba siin - viisil, milles Sefanja ei osanud isegi unistada; ning veel palju rohkem on ees ootamas!
Selle kommentaari autor: John Grayston