Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sf 3,1-13
Jeruusalemma süü ja lunastus1Häda tõrksale ja roojasele linnale, kes on rõhuja!
2Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale.
3Ta vürstid temas on möirgavad lõvid, ta kohtumõistjad on õhtused hundid, kes ei jäta midagi hommikuni.
4Ta prohvetid on jultunud, truuduseta mehed, ta preestrid teotavad pühamut, rikuvad Seadust.
5Issand tema keskel on õiglane, tema ei tee ülekohut; tema toob igal hommikul valguse ette oma õiguse, ei see jää tulemata! Aga ülekohtutegija ei tunne häbi.
6Ma olen hävitanud paganaid, nende nurgatornid on rüüstatud; ma olen teinud nende tänavad tühjaks, käidamatuks; nende linnad on laastatud, inimtühjad, elaniketa.
7Ma mõtlesin: Küllap sa kardad mind, küll sa võtad õpetust, et tema eluaset ei kaotataks; et sa peaksid meeles kõike, mis ma talle käsuks olen andnud. Aga ometi olid nad agarad tegema kurja kõigi oma tegudega.
8Seepärast oodake mind, ütleb Issand, päeva, kui ma tõusen saagile! Sest minu õigus on koguda rahvaid, koondada kuningriike, et valada nende peale välja oma meelepaha, kogu oma tuline viha, sest mu püha viha tules peab hävima kogu maa.
9Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval.
10Siis toovad mulle roaohvreid minu poole palvetajad, hajuvil olijad, teiselt poolt Etioopia jõgesid.
11Sel päeval pole sul vaja häbeneda ühegi oma teo pärast, millega sa oled üles astunud minu vastu, sest siis ma kõrvaldan su keskelt su ülemeelikud hooplejad, ja sa ei ole enam ülbe mu pühal mäel.
12Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes.
13Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt. Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad ja ükski ei peleta neid.
14Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar!
15Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust.
16Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed!
17Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.
18Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal.
19Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema.
20Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand."
Peale Jumala kohtuotsuse kuulutamist Iisraeli naabritele (2:4-15), teeb Sefanja nüüd midagi väga nutikat. Kolmas peatükk ei viita kuidagi, et ta oleks teemat muutnud, ning mulje mis jääb on, et jätkuvalt on sõnumi adressaadiks Niinive.
Vähehaaval aga annavad vihjed preestritele ning prohvetitele aimu muutusest, ning siis öeldakse juba otse, et need sõnad on tegelikult suunatud Jeruusalemmale. Kinnituse sellele leiame 5.salmist kus öeldakse: “Issand tema keskel on õiglane, tema ei tee ülekohut.” Sefanja viib oma lugejad loo sisse enne kui nood aru saavad, et ta räägib neile neist endist, mitte Niinive elanikest. Sefanja on nüüd kohtumõistmisega teinud täisringi jõudes tagasi Juuda ja Jeruusalemma juurde.
Sõnum Jeruusalemmale koosneb kahest osast. Salmid 1-8 on süüdistused, mida tavalilselt oleme harjunud kuulma prohvetite suust. Meeleolu muutub radikaalselt salmides 9-13. See tähelepanuväärne muutus algab rahvaste huulte puhastamisega (s 9). Kus veel meenub sulle Jumal rääkimas inimese huultega? (vt Jr 1:9; Js 6:7, Hs 3:3) Kas oskaksid leida neile paralleele Uuest Testamendist - näiteks Nelipühipäevast (Ap 2)? Siin näeme kuidas Jumala arm ületab õigluse; Ta muutub kohtunikust Päästjaks.
Jeruusalemmale on antud mitmeid võimalusi. Jumal on kutsunud, manitsenud, korrigeerinud, aga ilma mingi tulemuseta (s 2). Ja Sefanja leinab seda läbikukkumist, peegeldades Jumala südant, kes igatseb osadust oma rahvaga; Jumalat, kes oma Poja isikus nutab sellesama linna pärast 600 aastat hiljem (Lk 19:41). Sefanaja sõnum on, et Jumal ei saa jätta vastuhakku ning ebajumalateenimist igavesti karistamata. Aga iial ei tee karistamine talle rõõmu. Karistamine on Jumala “hämmastav töö, võõristav tegu” (Js 28:21). Jumal peab rajama õigluse ning see läheb kallliks maksma, kuid Ta maksab viimaks kogu selle ülikõrge hinna (1Pt 1:18,19).
Jeruusalemma jaoks on “rong läinud”.Ta oleks võinud pöörduda, kuid ei teinud seda. Sellepärast peab ta nüüd osa saama karistusest mis tabab sõnakuulmatut ning korrumpeerunud rahvast. Ometi meenutatakse meile taas, et seegi on tee parema tuleviku poole. Üle kõige kõrgub nägemus kõikide rahvaste voolamisest Jumala pühale mäele (Js 2:1-4), see on uus, uuendatud rahvas (s 9), kes on vaba uhkusest ebaõiglusest ning pettusest.
Jumala kuningriik oma täiuses, rahus ning terviklikkuses ja külluses - on juba tulnud meie keskele Jeesuses; ning on samal ajal veel tulemas. Me ootame selle täisilmumist, üle viimse kohtupäeva mis on selle eelkäija. Jumal toimib väga suures mõõtkavas, kuid alandlikud ja sõnakuulelikud on need, kes pärivad selle riigi (s 12) vastupidiselt uhketele ning vastuhakkajatele, keda Jumala riigist välja heidetakse (s 11).
Kuidas meie, usklikena, saaksime neid vastandkultuurilisi kvaliteete esile tuua? Või oleme sedavõrd mugandunud praeguse maailmaga, et ei suudagi enam eristuda?
Selle kommentaari autor: APÜ