Kõikidele on arusaadav kui räägitakse “külmast” või “tulisest” usust, vastandades neid, kes “põlevad Jumalale” teistele, kes on ükskõiksed. On üsna ebatõenäoline, et Johannes viitab siin sellisele kontrastile. Kui see nii oleks, kuidas saaks Issand soovida, et oleksime “leige” asemel “külmad”? Pigem tuleneb see võrdlus Lycuse orus asuva Laodikeia koguduse enda olukorrast. 

Laodikeia asus Hierapolise linna vastas teisepool orgu, ning mõlemat linna varustasid veega paekivikaljudest väljavoolavad kuumaveeallikad. Hierapolis asus pareguse Pammukale linna kohale, mille nimi tähendab “puuvilla kindlused”. Paljud on kindlasti näinud selle linna paekivi terrasside pilte Türgi reisibrošüürides. Kuum vesi lahustas paekivimi, mis seejärel ladestus vastavalt vee jahtumisele. See tekitas head teraapiatingimused, kuid põhjustas probleeme joogiveega; selleks ajaks kui vesi Laodikeia linna jõudis, oli see leige ning sedavõrd täis räpast ladesust, et ajas oksele! (s 16). Kolossa lähedalt saadav külm allikavesi aga oli suurepärane värskendaja ja jahutaja kuumal suvehooajal, kuid Laodikeia linna vesi ei sobinud  sõna otseses mõttes millekski.

Nii tõuseb meie ette küsimus: kas minu usust on mingit tolku? Kas minu tunnistus toob inimesi Kristuse juurde? Kas mu eluviis põhjustab mingi muutuse teistes inimestes mu ümber sellega, et osutab Kristusele? Kas mu koguduse elu kujundab aktiivselt seda ümbritseva kogukonna elu - nagu valgus ja sool? Nii meie kui Laodikeia koguduse usklike puhul, on küsimuse esitajaks Jeesus, kes on tõene ja ustav. Paulus tuletab meelde Timoteosele: “kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata. “ (2Tm 2:13) Millised ka poleks meie kordaminekud või läbikukkumised, viljad või viljatus, Tema on endiselt ukse taga ootamas, et kutsuksime Ta sisse kogemaks lähedast osadust Temaga - taevase pidusöömaaja eelmaitset.