Palmipuudepüha on Ülestõusmispühale eelneva aja üks pidulikumaid osi. Rahvahulgad, tervitushüüded, lehvivad palmioksad  - see kõik juhib suurde juubeldusse. Kuid asja sisu oli palju sügavam kergest tänavaetendusest. Samamoodi kui lõunasöök Betaanias, oli see sündmus Jeesuse saabuva kannatuse ettekuulutaja. Jeesuse enda jaoks oli Jeruusalemma tulek täis tugevaid emotsioone (Lk 19:41-44), ning arvestades paasapühaks linna kogunenud ligi 2,5 miljonit inimest, pole imestada, et variserid olid murelikud (s 19). Mis puutub palmiokstesse - siis needki polnud lihtsalt käepärased vahendid lehvitamiseks, vaid rahvuslik sümbol. Ka lisasid kiitusehüüded midagi juurde psalmile, mida tsiteeriti.  Aga mida tegelikult siis mõeldi, hüüdes “Iisraeli kuningas” (s 13)?

 Milline suurepärane võimalus oli see Jeesusele - astuda viimaks ometi talle õigusega kuuluvale positsioonile ning võtta vastu tunnustus, mida ta vääris! Mida tema tegi? Tema ratsutas Jeruusalemma eesli seljas. Ka Jeesus viitas Pühakirjale (s 15). Ning neile, kes seda mõistsid, oli see väga oluline märk. Kuningas, Sakarja 9. peatükis, oli see, kes tuli rahus, kuid samas ka see, kes tuleb kui terve maailma kuningas. Ja selle viite taustal, ei oleks vast miski olnud nii ebakohane, kui natsionalistlikud palmioksad. Ka tänapäeval võime liigselt kiirustades kuulutada Jeesuse “meie omaks”. Mida näiteks täpsemalt mõeldakse, kui räägitakse “kristlikust maast”? Täpselt samamoodi kui jüngritel, võib ka meie taipamine jääda aeglaseks (s 16).

Tegelikult oli tol päeval tegemist kahe rahvahulgaga. Teine hulk olid need, kes olid näinud Laatsaruse surnuist ülesäratamist ning levitasid sõnumit Jeesusest (s 17). Nende innukus ei olnud tavalise kõmuuudise levitamise innukus - vaid nad olid näinud üht Jeesuse tunnustähtedest. See isiklik kogemus Jeesuse väe reaalsusest  - nagu ka meie oma täna - oli see, mis viimselt pani isegi variserid tunnistama olukorda tõeselt: “Kogu maailma jookseb Tema järele!” (s 19).