Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4:23-32
Koguduse palve23Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.
24Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: "Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees,
25kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud:
"Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja?
26Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu."
27Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,
28et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima.
29Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,
30sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi."
31Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.Ühine vara32Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.
On olemas üks tuntud mõtteviis mille kohaselt paljud kristlased elavad:” Milleks palvetada kui võib muretseda?” Tänane piiblitekst on asjakohane meeldetuletus selle kohta kuidas reageerida kriisiaegadel. Jüngrite esimene reaktsioon peale suurkohtu ees olemist oli palvetada. Huvitav on aga see, et selles palves ei oodatud Jumalalt abi nende vaenlaste karistamisel, vaid see on palve milles tuletatakse meelde Jumala suveräänset kontrolli üle terve maailma. Ning oleks hea järgida just seda eeskuju. “Kõigeväeline Jumal, “ palvetasid nad, kasutades tiitlit mis märgib Jumala täielikku kuningavalitsust ning ülemvõimu.
Kõigepealt tunnustasid jüngrid Jumalat kui Kõigeväelist Loojat (s 24). Isegi nende tagakiusajad võlgnesid oma elu ning hingeõhu Jumalale, kelle vastu nad toimisid. Teiseks on Jumal ajalooülene (s 25, 26). Jüngrid tsiteerivad psalmisti (Ps 2), kel oli isiklik kogemus Jumalast kui maailma ajaloos aktiivselt kohalolevast, ning kelle soosingul üksinda, võisid valitsejad ning kuningad omada võimu. Kolmandaks on Ta Kõikväeline Jumal lunastuses. Siinkasutatud Vana Testamendi tsitaat juhib otse Kristuse ristilöömise sündmuse juurde. Jüngrid tunnistavad, et Kristuse surm ei olnud mingi traagiline õnnetus, ega ka poliitiline intriig või opositsiooni võit, vaid see oli Jumala väelise tahte tagajärg (s 28).
Ning nende veendumuste alusel - Jumala valitsemisest üle universumi , inimeste toimimise läbi ajaloo ning isegi kurjade inimeste tegude üle Kristuse lunastustöös - saavad nad nüüd usaldada oma elud täiesti Tema kätesse. Sest Tema on Kõikväeline ka nende käesolevates elusündmustes (s 29, 30). “ Ükski asi ei ole võimatu sinul,” ütleb prohvet Jeremija, kes palvetas jüngritega samaladse palve (Jr 32:17).
Ükskõik, millega täna silmitsi oleme, saame sellest tekstist leida veendumuse mis rajaneb Jumala valitsemise kindlusel. Sama mõtet väljendab ka Hudsoon Taylor öeldes: “ Me ei vaja mitte suurt usku, vaid usku suurde Jumalasse.”
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb