Viimastel aastatel olen sageli külastanud Nairobi kristlikke slumme. Eredalt on meeles kui istusime koos kahe vennaga ühes Aafrika suurima slummi Kibera hütis ning palusin neil kirjeldada oma elu. Nad hämmastasid ning tegid mind alandlikuks öeldes. et kuigi tinigmused olid rasked, olid nad avastanud et linna vaesed kristlased osutavad väga suurt tahet jagada kõike mida omavad selleks, et üksteist aidata. Arvan, et iial ei unusta ma nende sõnu: Kiberas on nii palju armastust.

See on väljakutse meile. Kaasaegses, selles niinimetatud läänemaailmas, kus omamine ajab inimesed lahku, võib Luuka kirjeldus esimesest kristlikust kogukonnast tunduda raskestimõistetav - ning kui siis kommentaatorid selgitavad, et seda kirjakohta ei tohiks liiga otsesõnu võtta, tunneme kergendust! Ometi ei saa me kõrvale panna selles apostellikus asjade jagamises esitatud väljakutset, kui teame, et maakera lõunapoolkeral, megalinnade slummides ja vaesteasumites praktiseerivad meie vennad ja õed Kristuses just seda Kuningriigi eluviisi, mida esimest korda nähti Jeruusalemmas.

Kuidas siis vastame sellele väljakutsele? Esiteks mõistes, et seda lugu ei ole vaja “ära seletada”, vaid mõista mis see tegelikult on: “tulevast korda märgistava kogukonna kirjeldus”, koguduse kirjeldus, kes teab end elavat “viimseil päevil” .Võiksimme küsida endalt, mida on vaja teha taolise eluviisi taastamiseks, selliste armastuse, rahu ning jagamise  kogukondade loomiseks, mis  tooksid meid lähemale lõunapoolkera vaestele kristlastele (kes on mõitsnud, et Luuka jutustust tuleb võtta tõsiselt) ning  esitaksid väljakutse kaasaja kultuuris domineerivatele iidolitele?