Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 8:4-25
Filippus läheb Samaariasse4Nüüd käisid need, kes olid tagakiusamisel hajutatud, mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi.
5Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust.
6Rahvahulk pani üksmeelselt tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes tunnustähti, mida ta tegi.
7Sest paljudest, kel olid rüvedad vaimud, läksid need välja valju häälega kisendades, palju halvatuid ja jalutuid aga sai terveks.
8Ja suur rõõm oli selles linnas.
9Aga üks mees, Siimon nimi, oli juba varem selles linnas ja nõidus ning pani Samaaria rahvast jahmuma, öeldes end kellegi suure olevat.
10Tema mõju all olid kõik, nii pisikesed kui suured, ja ütlesid: "See on Jumala vägi, mida hüütakse Suureks."
11Nad olid tema mõju all, sest ta oli kaua aega neid nõidumisega jahmuma pannud.
12Aga kui nad hakkasid uskuma Filippust, kes neile kuulutas evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.
13Siimonastki sai usklik, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde. Ta oli väga jahmunud, nähes sündimas suuri tunnustähti ja vägevaid tegusid.Peetrus ja Johannes lähevad Samaariasse14Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.
15Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu.
16Sest Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse.
17Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu.
18Aga kui Siimon nägi, et Vaim antakse apostlite käte pealepanemise kaudu, tõi ta neile raha
19ja ütles: "Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!"
20Aga Peetrus ütles talle: "Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest!
21Sul ei ole osa ega pärandit selles sõnas, sest su süda ei ole siiras Jumala ees.
22Paranda nüüd meelt oma kurjusest ja anu Issandat, et su mõttevälgatus sulle ehk andeks antaks.
23Sest ma näen sind olevat täis kibedat sappi ja ülekohtu köidikus."
Luukas on ilmselgelt valiv, kirjeldades kuidas evangeeliumi sõnum levis nii lõuna kui põhjasuunas. Tema väide, et jüngrid, keda “hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad “ (8:1), kuulutasid sõna kuhu iganes nad ka jõudsid (8:4) viitab millelegi, mida võiks nimetada misjonitöö “plahvatuseks”. Ja nii tuleks ka eraldi väljatoodud Filippuse lugu lugeda kui näidet Jeesus-liikumise mitmesuunalisest kasvamisest, mis toimus läbi tundmatute ning rändavate usklike tegevuse.
Lugu ise on paeluv ning ühtlasi ka kaootiline. Filippuse teenimistöö (kes ei oleks üldse tohtinud kuulutada sõna, kui Ap 6:2-6 langetatud otsuse täitmist oleks järgitud) toob samaarlaste keskele “suure rõõmu”. Samas näeme siin kasvavale misjonile iseloomulikku voolavat ning reguleerimata olemust, kui seda tehakse spontaanselt uskumise ja uskmatuse piirialal. Leiame siit nii kurjade vaimude väljaajamist (koos kisaga - s 7), ohtlikku segadust maagiliste praktikate ning Vaimu juhtimisel teenimise vahel (s 18,19), ebakindlust õige ristimviisi ning selle seose suhtes Püha Vaimu anniga (s 16). Teedrajav misjon ongi sageli täis segadust ning võib solvata neid, ootavad esmajoonas korda, kontrolli ning reguleeritust.
Ja siis on seal Siimon, pöördunud nõid. Tema traöödia seisneb püüdes järgida Kristust, koos oma eelnevate, muutumata paganlike vaadetega raha ning võimu osas. Võibolla Filippus lihtsalt ei osanud näha seda ohtlikuna, kuid Peetrus, kes oli kuulnud Jeesust deklareerimas, et Jumala ning mammona teenimine ei saa toimuda üheskoos, nõuab kohest pöördumist ka SIimona väärtushoiakutes ning tema prioriteetide veelkordset risti alla toomist. Ta sõnad (s 20-23) tuleks meelde jätta kõikjal, kus iganes tekib soov leevendada jüngriks olemise nõudeid selleks, et meelitada rikkaid ning mõjukaid inimesi kirikusse.
Selle kommentaari autor: David Smith