See oli Jeesuse esimene kord Jeruusalemmas ning ka templis alates sellest ajast kui ta hingamispäeval tervendas mehe tiigi ääres ( Jh 5:1-4). Jutujärg läheb siit edasi (s 21). Alateemaks antud tekstis on Jeesuse õpetuse puhtus ja terviklikkus. Rahvahulgad ei saanud aru, kes Ta on (s 25). Enamiku oma teenimiseajast oli Jeesus seni veetnud Galileamaal. Tegelikult me ei tea ka seda, kas Jeruusalemma juhid tundsid ta ära enne kui ta end ise ilmutas kui see, kes tervendas hingamispäeval ning lisas seejärel ka oma tegudele pühakirjapõhised õigustused (s 21-23).

Inimesed olid hämmeldunud, ning kuigi nad seda ei tahtnud, avaldas Jeesuse õpetatus neile ikkagi muljet. Tema õpetusel oli meelevald, sest see tuli Isalt, ning selle eesmärk oli Isa austada. Isa austamise viis oli teha tema tahtmist. Jeesusel oli õpetaja meelevald, sest ta oli lisaks ka aus. Temas ei olnud midagi valet ega võltsi. Ta praktiseeris ise seda mida õpetas, elades selleks, et tuua au Isale.

Jeesuse õpetamise teine põhjus ei olnud teoloogilise teoretiseerimise soov, vaid ta soovis olla ustav järgija. Jeesus väljendas väga selgelt, et valmisolek kuuletuda oli võtmeteguriks mis tõendas tema õpetuse autentsust. Need, kes selle õpetuse järgi ka toimised, avastasid, tõe reaalsuses.

Kontrastina sellele, puudus Jeesuse ülekuulajatel nii ausus kui tõesus. Nad väitsid end olevat käsuseaduse valvajad, kuid tundus, et nad ei saanud aru ei selles sisalduvast õpetusest hingamispäeva kohta ega elanud ka nende osade kohaselt, millest olid aru saanud. Käsuseadus keelas mõrvamise, kuid nemad otsisid võimalust Jeesust tappa. Jeesus ütles rahva juhtidele seda kõike, kuid rahvas ei saanud millestki aru. Tegelikult avalikustas Jeesus põhjuse, miks see pühade tähistamine oli täis hirmu. Jeesuse otsekohesuses juurde kuulus, et ta adresseeris seda mis tegelikult toimus ning keeldus kaasamängimast tema vastaste poolt korrladatud näitemängus.