Abielurikkumiselt tabatud naine toodi Jeesuse ette proovikiviks. Jeesuse kriitikud aimasid, et ta ei ole eriti innukas naist kividega surnuks viskama, kuid naise vabastamise nõue oleks läinud vastuollu Moosese seadusega, mis nõudis abielurikkuja surma. On huvitav, et Jeesuse ette toodi ainult naine. Abielurikkumiseks on vaja kahte inimest, ning Moosese seadus sätestas selgelt, et mõlemad osapooled peavad saama võrdselt karistatud. Kui naine tõesti tabati otse teolt, siis oli teada ka osalenud mehe isik - ometi ei tooda teda kohtumõistmiseks Jeesuse ette. Variseride ning käsuõpetajate erapoolikus on ilmne kõikidele.

Keeldudes nendega vaidlemast, ning isegi katkestamast sõrmega liivale kirjutamist, annab Jeesus selge signaali, et Ta ei kavatse silmakirjalikkusega kaasa mängida. Tema väljakutse  et need kes on patuta, visaku esimene kivi, mitte ainult ei vaigista süüdistajaid vaid vabastab ka naise - kuid kajab samas läbi ajastute meieni kui kõikide süüdimõistmine. Keegi meist pole patust vaba, aga kui palju on sellest hoolimata väljendatud raevu teiste pattude suhtes läbi ajaloo!

Kummaline on see, kuidas rahvas vaikselt ära hajub, ilma, et Jeesus peaks kellelegi isegi otsa vaatama. Tema sõnade meelevald on piisav, eriti vanematele, kes on lahkujate seas esimesed. Ja kui ta viimaks naise vastu kõnelema hakkab, siis ei vaata ta tema patule läbi sõrmede vaid käsib tal selle maha jätta. Jeesus keeldub naist hukka mõistmast, sest mitte keegi ei esitagi uut süüdistust.

Sellel, kui vabastame kellegi süüst, on kindel seos Jumala andeksandmisega. Pakkudes kellelegi halastust, tõstame esile Jumala armu toimimise inimeses Jeesuse läbi. Ja kui õiglane Kristus kostab meie eest öeldes: “ka mina ei mõista teda hukka” - siis on ta meie ellu öelnud kõige vabastavama lause maailmas.