On vähe tundeid mis võrduksid nendega kui õpetaja on tunnistajaks sellele kuidas tema õpilane korraga taipab, ja saab aru mida talle õpetatakse - kui ta nö “paneb pildi kokku”. Aga samamoodi on vähe võrreldavaid tundeid nendega kui õpetaja kogeb, et ükskõik kuidas ta ka püüaks, milliseid väljendeid ja sõnu ta kasutaks - ei jõua miski pärale. Tänases tekstis õpetab Jeesus lihtsate kuid võimsate kujundite vahendusel kes ta on - ometi see variseridest ja õppimatutest inimestest koosnev rahvahulk - ei suuda seda taibata.

Jeesus läheb edasi, selgitades et ta läheb ära (s 21). Rahvale, kes on palju rännanud ning kaua võidelnud omaenese territooriumi kättesaamiseks - oli see veel üks asi mida oli raske taibata. Variserid, kes ei suutnud ka enesele tunnistada et hauvad salaplaane Jeesuse vastu, küsivad nüüd temalt, kas ta kavatseb eneselt elu võtta, hiljem aga pöörduvad taas tagasi küsimuse juurde, kes Jeesus siis tegelikult on ja kes on tema isa (s 25,27). Neil on seda kõike raske mõista sellepärast, et nende arusaamine on liiga kammitsetud jäigast seadusepidamisest, ega ole avaud Jumala Vaimule.

Ja võibolla on see kurbus, või isegi meeleheide, kui Jeesus avaldab neile veel ühe vihje, mis algab taas sõnadega “Mina olen....” ( s 24,28).Kui miski, siis just see viitab üheselt tagasi olukorrale kus Jumal kirjeldas end Moosesele samade sõndaega. Jeesus üritab veelkord rahvale selgeks teha, et ta tuleb kusagilt mujalt, ta kuulub mujale. Jätkuvalt aga on rahvas liiga kinni omaenese tardunud maailmavaates, et aru saada Jeesusest või tema sõnumist.Rahval oli  võimalus teada saada, et Jeesus tõesti oli Jumala poeg, nii nagu ta ka algusest peale oli öelnud. Nad kuulsid oma kõrvadega teda jutustamas oma Isast, edasi andmas Isa sõnu neile ning nad oli tunnistajateks Jeesuse igatsusele kõigiti teha oma Isa tahet. Mõned neist võisid olla isegi kuulnud Isa enese sõnu Jeesuse kohta kui Jeesus ristiti.

Nüüd aga tundub et Jeesus enam ei ootagi mingit reaktsiooni sellele, mida ta neile õpetab. Ta ei kritiseeri enam neid, vaid jagab nendega isegi sõnumit oma peatsest ristisurmast (s 28). Kurb tõde on see, et enamik sellest rahvahulgast tundub olevat otsustanud mitte iial õppida sellest mida Jeesus räägib.See väljakutse - olla hõivatud praeguse maailma asjadega, ja ometi samas ka teadlik nähtamatust ja igavesest maailmas meie ümber - see on jätkuv. Kuigi uskujad ei saa iial lõpuni mõistma Jumalat, tuleb meil siiski otsida sügavamat arusaamist taevastest asjadest, vältides liigset uppumist selle maailma asjadesse, olgu siis religioossetes või sekulaarsetes asjades. Vastasel korral võib meiega minna nagu Jeesuse kuulajategagi - et me küll kuuleme kuid ei suuda kuidagi reageerida.