Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 9: 1-12
Jeesus tervendab pimedalt sündinu1Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest.
2Ja ta jüngrid küsisid temalt: "Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?"
3Jeesus vastas: "Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.
4Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.
5Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus."
6Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi
7ja ütles talle: "Mine pese end Siiloahi tiigis!" "Siiloah" on tõlkes "Läkitatu". Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.
8Siis ütlesid naabrid ja need, kes teda seni olid kerjusena näinud: "Eks see ole sama mees, kes istus ja kerjas?"
9Ühed ütlesid: "Jah, ta on seesama," ja teised: "Ei, ta on vaid tema sarnane." Tema ise ütles: "Mina olen seesama."
10Siis nad küsisid: "Kuidas sinu silmad avanesid?"
11Tema vastas: "Inimene, keda nimetatakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis mu silmi ja ütles mulle: "Mine Siiloahi tiigi äärde ja pese end!" Kui ma siis läksin ja pesin, saingi nägijaks."
12Ja nad küsisid temalt: "Kus ta on?" Ta ütles: "Ma ei tea."
Seda kommentaari kirjutades kuulsin just äsja televiisorist uudiseid suurest liiklusõnnetusest, kus kahe auto otsekokkupõrkes hukkus 6 noort, alla 25 aastast inimest. Õnnetuspaika tuuakse järjest juurde lilli, koos kaartidega, mille tekstid on täis liigutavaid kaastundeavaldusi, kuida ka täielikku segadust toimunu võimalikkuse üle. Siin elus pole võimalik ignoreerida kannatuse reaalsust, ega ka küsimusi, mida see esitab usule.
Taolistes olukordades on vaikimine sageli kõige kohasem vastus. Jah, on lausa asju, mida kindlasti ei tohiks sellistel hetkedel öelda - ja just sellise õppetunni saavad tänases piiblitekstis Jeesuse jüngrid. Nende küsimus, et kelle süü tõttu pidi kannatama pimedana sündinud mees (s 2) lähtub kahest eeldusest: kannatus on alati seotud inimese patuga, ning kannatus on Jumalalt eneselt saadetud karistuse vorm. Sellist suhtumist väljendatid rabide õpetuses järgmiste ütlustega: ” Kui poleks pattu, siis poleks ka surma, ning pole kannatust, mis poleks seotud üleastumisega.” Just sellist suhtumist kandsid Iiobi sõbrad Vanas Testamendis, ning see on üldlevinud ka tänapäeval, mil inimesed küsivad: “Mida ma teinud olen, et mind nii nuheldakse?”
Jeesuse vastus on täis kaastunnet: “Ei ole see mees, ega tema vanemad teinud pattu” (s 3). See automaatne patu ning kannatuse ühendamine, nagu üks tuleneks alati teisest põhjus-tagajärg ahelas, murtakse siin otsustavalt Jumala Poja autoriteedi läbi. Aga Jeesus läheb veelgi kaugemale viidates, et mingil erilisel viisil saab inimlik kannatus olla liidetud Jumala lunastava toimimisega, kes “teeb kõik uueks” (Ilm 21:5). Kannatus võib meid endiselt tummaks lüüa, kuid Kristuse valguses ei tohi me enam ruumi anda mõnelegi traditsioonilisele arvamusele.
Selle kommentaari autor: David Smith