Laupäev, 8. November 2014
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 6:12-23
Ühendus Kristusega vabastab patust12Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad.
13Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale.
14Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.Kristlane ei pea enam orjama pattu15Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte!
16Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete - olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks!
17Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud,
18ja patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks.
19Ma räägin inimlikul kombel teie loomuse nõtruse pärast. Sest nii nagu te oma liikmed andsite orjaks rüvedusele ja ülekohtule, et teha ülekohut, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse teenritena pühitsuse jaoks.
20Sest kui te olite patu orjad, siis te olite vabad õigusest.
21Millist vilja te siis kandsite? Niisugust, mille pärast te nüüd häbenete. Sest selle tulemus on surm.
22Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.
23Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
"Pole mitte ühtegi millimeetritki meie eksistentsist, mille üle Kristus - suveräänne valitseja üle kõige - ei kuulutaks kogu õigusega "minu oma"." (Abraham Kuyper, 1837–1920)
Veel üks plakat kiriku ees kuulutab: "Jeesus võib sind vabastada!". Tõsi, aga Pauluse sõnul pole see piisavalt detailselt öeldud. Kuidas väljendaksid sina ühe lausega Pauluse mõtet Kristuse vabastusest meie jaoks? Võibolla midagi stiilis "Vabadus? Ainult Issanda orjana oled tõeliselt vaba". See on absoluutselt kooskõlas evangeelimu paradoksaalse väitega, et tee vabaduseni on läbi Kristuse "vangiks" olemise - me pole iial vabamad, iial rohkem tõelisemalt meie ise kui siis, kui Kristus on Issand iga väikese ja suure aspekti üle meie eludes (s.12-14, Mk 8:34-36). Paulus räägib liidust Kristusega kui orjusest, mis meid vabastab igast teisest orjusest (s. 18). Me kõik oleme millelegi sõjavangid ja evangeelium püstitab meie igaühe jaoks isiklikult küsimuse, kes meie üle valitseb ja kuhu see valitsus meid viimas on. Paulus kirjutab oma lugejatele: "...aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud" (s.17). Evangeelium on neile toonud vabaduse. Kuid paradoksaalselt - vabade inimestena on nad nüüd siiski "Jumala teenrid" (s.22), kuninglikud orjad, vabastatud pühaduseks ja igaveseks eluks. Nii võime rääkida Kristusest kui Isandast, kelle teenimine on täiuslik vabadus.
Samamoodi igatses John Donne Jumalalt, et Ta võiks teda kütkestada ja teda valitseda:
"Murra mu süda, kolmainu Jumal /
too mind enda juurde, vangista mind, kuna /
vaid Sinu vangistuses võin leida vabaduse /
vaid Sinu igatsuses võin leida täitumise." (John Donne, 1573–1631, Holy Sonnets )
Selline enesehülgamine Kristusele ei ole enesesalgamine vaid selle täpne vastand. Tõelise enesearmastuse tingimuseks on kõrgeima kasu otsimine enese heaks, mitte enese tõstmine kõrgeimaks kasuks. Me saame tõeliselt iseenesteks vaid siis, kui Kristus on meie Issand. "Inimene pole rohkem orjastatud Jumalast sõltumise tõttu kui ta seda on jätkuva hingamise vajalikkuse tõttu..." (Austin Farrer, Saving Belief)
Kas me tõesti oleme "südamest saanud kuulekaks" (s.17), et võidelda pahedega, mis meid piinavad, või suhtume ainult pooliku südamega pühadusse?
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon