Reede, 7. November 2014
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 6:1-11
Ühendus Kristusega vabastab patust1Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?
2Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?
3Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
4Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
5Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
6teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
7Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
8Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
9teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
10sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale.
11Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
"Kõik patt on tavaliselt sõltuvusttekitav ja iga sõltuvuse lõpp-punkt on igavene hukatus." (W.H.Auden). Isa, päästa meid kurjast.
Suur plakat kiriku ukse ees annab teada: "Patu palk on surm. Teeme lõpparve enne kui palgapäev kätte jõuab." Me muigame endamisi, kuid kuidas seda päriselt teha? Pauluse jaoks on kristliku moraali allikaks pöördumine, iseenese transponeerimine liidust Aadamaga liitu Kristusega. Kui see kõlab nagu see võiks üsna ladusalt sujuda, siis vaatame korraks Pauluse kirjeldatud vägivaldset pilti - inimene vajutatakse vee alla ja hoitakse seal külmas ja pimedas, otsekui hauas, enne kui ta puristades pinnale tõuseb. See on see, kuidas me siseneme liitu Kristusega Tema surma ja ülestõusmise võidus patu üle - läbi vaimse ristimise, millest füüsiline ristimine on vaid sümbol ja sakrament (s. 3,4).
Ristimine on vägivaldne draama, millega tähistatakse vägivaldset "režiimi vahetust", kui Kristus purustas patu võimutsemise inimelu üle (Kl 3:1-4) ja avas praegusel ajastul tee järgmise ajastu tulekuks.
Me oleme juba "kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid" (Hb 6:5) selles kaduvas maailmas. Nagu kriketikurika käepide on kiilutud kurika terasse, samamoodi on tulevane ajastu juba kiilutud praegusesse - me elame kahe vastastikku läbistatud maailma pingeväljas, oodates kannatamatult "Jumala laste kirkuse vabadust" (Rm 8:21). Püha Vaim suunab Kristuse surma ja ülestõusmise väge patu väe-kindlustuste vastu meie eludes, mida Paulus kutsub "meie vana ihu... patune loomus" (s.6), või päästmata loomus, patu kontrolli all olev osa meie olemusest. Nii on ristimine liitu Kristusega dünaamiline jõud meie isiklikuks pühaduseks; see on moraalne ja eetiline kogemus, muutes patuseid heaks, kuna see muudab meie suhte ja sidumise patuga. "Me oleme patule surnud" (s.2) ja täpselt sama kinldalt "me elame koos temaga" (s.8, Gl 2:20).
Meie osa on selge: "arvestage teie endid olevat" (s.11), usu läbi, läbi läinud surmast ja ülestõusmisest koos Kristusega igavesse ellu koos Jumalaga. Usu kaudu saame me praktiliselt välja elada, seda kes me nüüdsest oleme ja tähistada kõigi aegade kõige imelisemat režiimi vahetust, käies vabadena Kristuses.
Millised näevad välja need inimesed? Need inimesed, kes "elavad prohvetlikult" kui uued inimesed? Nad armastavad. (1Kr 13:8-13)
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon