Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:19-33
Iisraeli valikust19Nüüd sa ütled mulle: "Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?"
20Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?"
21Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
22Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
24Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
25Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus:
"Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
26Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks."
27Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: "Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed,
28sest lõplikult ja kiiresti teeb Issand tõeks oma sõna maa peal."
29Ja nõnda on Jesaja ette öelnud: "Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet, siis oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks."Iisrael ja Jumala õigus30Mis me siis ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust.
31Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole Seaduseni ulatunud.
32Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33nagu on kirjutatud:
"Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse."
Õigluse kõrval on inimese järgmiseks suureks igatsuseks vabadus. Ka siin muudab meie patusus kogu olukorra. Lisaks sellele, et meie fookus peab nihkuma õiglusenõuetelt sõltumisse Jumala armust, tuleb meil ka tunnistada - nii nagu mistahes legaalses süsteemis -, et süüdlane on kaotanud õiguse vabadusele. Nüüdsest on süüalune täiesti kohtuniku meelevallas.
Vaadake vaaraot. Meie esimeses kohtumises too oletatav Ammon - Re jumala kehastus, kes kasutas oma krooniks madu (tuletage meelde Eedenit!) viib väga osavalt täide ulatuslikku genotsiidi (2Ms 1:15). Enam ei ole küsimus Jumala tahtele vastuhakkamises, vaid pigem on Jumala käte vahel kaks süüdiolevat poolt - nagu kaks savinõu potissepa ees (Js 64:8). Mida Jumal teeb? Oma eksimatus tarkuses toimib Jumal nii, et Tema au saab veel rohkem nähtavaks. Jumal kuulutab oma õiglust, mõistes kohut vaarao üle, paadutades teda nii nagu vaarao ise oli paadutanud oma südant enda ohvrite suhtes. Aga samas osutab Jumal ka halastust Iisraeli vastu, kes kuigi samuti langenud ebajumalateenimisse - saab armu, sest ilma temata ei saaks mingi uus loodu üldse esile tulla. Mõlemad väärivad kohtuotsust. Ühele aga halastatakse - ja sellele halastusele on omane, et see pole välja teenitud.
Paulus üteb, et see ongi evangeelium. Seesama Jumal, kes halastas ebajumalaid kummardavale Iisraelile (Ho 1:10-2:1), osutab samasugust halastust ka ebajumalaid kummardavate paganate vastu. Jumala sõna ei ole tühjaks läinud, sest õigsus ei ole iial olnud saavutatav inimliku pingutuse abil. Selle peatüki sõnum pole minu meelest see, et Jumal kuidagi kapriisselt lihtsalt määrab inimeste saatuseid, vaid Ta määrab, et viimselt peab igaüks saama pääste Tema armu ja halastuse läbi. Selline sõnum on raske kui kalju neile, kes on kas liiga targad, ilusad, rikkad või noored selleks, et mõista inimese vajadust selle (patususe) sügavuses. Meile ülejäänutele aga, kes ei suudagi muud kui uskuda - on see tõeline rõõmusõnum.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts