Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 1:9-18
Tervitus<br />Kiusatustest ja usust9Madal vend kiidelgu oma kõrgusest,
10rikas aga oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.
11Sest päike tõuseb lõõsaga ja kuivatab ära rohu, selle õieke variseb maha ja ta palge kaunidus kaob. Nõnda närtsib ka rikas oma ettevõtmistes.
12Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.
13Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.
14Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.
15Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.
16Ärge eksige, mu armsad vennad!
17Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.
18Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.
Jaakobus hoiatab siin erinevate pettuste eest, mis meie mõtteviisis võivad hakata domineerima. Võime saada petetud enda positsiooni ja väärtuse küsimustes (s 9-11), kiusatuste ja himude läbi (s 13-15), võime hakata kahtlema Jumala usaldusväärsuses (s 16-18). Need petlikud mõtteviisid lisavad meile kannatusi, sest nii on veel rohkem asju, mille vastu tuleb võidelda. Salmis 12 aga Jaakobus kinnitab, et Jumal tõesti õnnistab ja austab meid kui me selles võitluses püsivad oleme.
Rikkuse ja vaesuse käsitlemisel järgib Jaakobus siin Jeesuse eeskuju, kes nii tihti pöörab tavalised seisukohad pea peale.(1) Jaakobus toob välja rikkuse ohud, ning selle, kuidas rikkus võib meid petta. Otsekui Jeesuse mäejutluse kajana, (2) tuletab Jaakobus meile meelde, et tänasest rikkusest ei pruugi homme midagi järel olla. Kindlasti aga ei saa me rikkust endaga igavikku kaasa võtta. Nii et kui rikkad peaksidki millegi üle uhked olema, siis tuleks neil seda teha alandlikkuses. Sellest põhimõttest on lihtne aru saada, aga seda on sageli raske ellu rakendada. Ilmselt just sellepärast, et jätkuvalt kaldume end petta laskma valedel/vanadel mõtteviisidel. Paljud meist ei pea end rikkaks (isegi siis, kui seda oleme) ja paljud meist ei taju, kui palju tegelikult paneme oma lootuse omandile. Jaakobus kutsub siin järele mõtlema!
Võime ennast petta ka muul viisil - näiteks arvates, et Jumal valmistab meile kiusatusi, mitte ei anna meile häid asju (s 13,17). Kuigi ise teeme pattu, siis kipume selles süüdistama Jumalat. Kord üks mees õigustas oma abielurikkumist, öeldes, et miks Jumal juhtis ta kokku sellise ligitõmbava naisega, kui Jumal pidi ju teadma tema selleteemalisi nõrkusi. Ometi ei tule patt kunagi Jumalalt – vaid hoopis meie enda kangusest, oma tahtmisest ja enese rahuldamise soovist.
1 Mt 5:1–10; Mt 6:19-20; Mt 19:21–24
2 Mt 6:25–34; vrd Lk 12:22–34
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey