Tänane lõik puudutab selle kirja keskset sõnumit: vajadus Jumala Sõna kuulata ja selle järgi ka teha. Selles on väga sügav mõte. Ei saa teha seda, mis on õige, kui sellest kõigepealt aru ei saada. Seega peame me kuulama ja kuulma. Kuid me ei saa enne aru, mida Jumala Sõna tegelikult tähendab, kuni me seda rakendada püüame. Niisiis peame me tegutsema ja kuuletuma.

Jaakobus toob meile ka näiteid, kuidas võime siin mööda panna. Teatud asjad võivad meid vihastada (s 19,20). Võime libastuda amoraalsusesse (s 21). Võime lihtsalt ära unustada selle, mis on õige (s 23, 24). Mõnikord ei suuda me oma keelt ohjeldada (s 26). Mõnikord unustame oma vastutuse teiste ees (s 27). Selline käitumisviis ei aita kristlasel olla teiste ees tunnistaja. Siiski on need käitumismustrid kristlaste seas levinud.

Kahjuks on liiga sageli nii, et kuuleme küll Jumala Sõna, võibolla isegi mõtleme selle üle, kuid see ei puuduta tegelikult meie elu. Võime elada korraga kahes täiesti erinevas maailmas. Ühes me palvetame, ülistame, loeme Piiblit ja räägime kristlusest ja teises töötame, käime poes, vaatame televiisorit ja ajame äri. Ja need maailmad vaevu puutuvad omavahel kokku. Me võib-olla ei saa isegi aru, et me tegelikult Jumala Sõna oma igapäevaelus ei rakenda. Seega on Jaakobuse üleskutset olla kuuljad ja tegijad päris keeruline järgida.

Kui aga oleme pühendunud selle kaksikülesande täitmisele, siis märkame imestusega, kui suureks evangeelium muutub. See puudutab ka niisuguseid teemasid nagu õiglus, vaesuse leevendamine, poliitikas osalemine, majanduselu juhtimine. See tähendab olla hooliv leskede ja orbude suhtes, võidelda ükskõiksuse vastu, palvetada juhtide eest, tunda muret jäätmete ja looduse saastamise pärast. See kõik on osa sellest, mida me tänapäeval nimetame "terviklik misjon" - avalik tunnistus evangeeliumist. Jaakobuse jaoks on see lihtsalt "kuulamine ja tegamine".