Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 2:1-13
Hoiatus erapoolikuse eest1Mu vennad, ärgu olgu teie usk meie kirkuse Issandasse Jeesusesse Kristusesse ühendatud vahetegemisega inimeste vahel!
2Kui teie kogunemisele astub sisse kuldsõrmustega mees säravas rõivas ja astub sisse ka vaene räpases rõivas
3ning teie pöördute särava rõiva kandja poole ja ütlete talle: „Sina istu siia paremale kohale!”, vaesele aga: „Sina seisa seal!” või: „Istu siia mu jalajäri ette maha!” -
4kas te siis ei ole mõttes vahet teinud ja saanud erapoolikuiks kohtumõistjaiks?
5Kuulge, mu armsad vennad, eks ole Jumal selle maailma vaesed valinud saama usu läbi rikasteks ja pärima kuningriiki, mille ta on tõotanud neile, kes teda armastavad?
6Teie aga olete häbistanud vaest! Eks just rikkad rõhu teid ja eks just nemad vea teid kohtuisse?
7Eks just nemad teota seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle?
8Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
9Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks.
10Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes.
11Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!”, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!” Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud.
12Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi.
13Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.
Enamik meist arvab, et vale on inimeste vahel vahet teha. On ebaõiglane kohelda ühte inimest paremini kui teist, lihtsalt sellepärast, et ta meeldib meile rohkem. Lapsed saavad kohe aru, kui vanem eelistab ühte last – sellest jäävad haavad kogu eluks. Vahel edutatakse mõnda töötajat ebaõiglaselt või mõnda üliõpilast pannakse rohkem tähele – see kutsub esile käegalöömist teiste poolt ja eelarvamuste teket.
Meile ei meeldi inimeste vahel vahetegemine, sest see lööb tasakaalust välja olukorra, kus inimesed peaksid olema võrdsed. Kuid Jaakobuse näites ei olegi inimesed võrdsed. Mõned on rikkad ja hästi riietatud, teised vaesed ja räbalais. Nad ei ootagi, et neid koheldakse võrdselt. Jaakobuse õpetus muutub siin radikaalseks. Tema arvates peaksime olema ühtviisi erapooletud, ükskõik kas kohtame kedagi, kellele vaadatakse ülalt alla või keda imetletakse.
Jaakobus mõistab tõeliselt hukka diskrimineerimist ja see sõnum jõuab väga aeglaselt kirikusse pärale. Läbi ajaloo on kirikutes olnud eraldi kohad rikastele ja vaestele, parimad kohad on reserveeritud rikastele peredele. Kiriku õpetusi on isegi selleks kasutatud, et rikaste võimu tugevdada. Ka tänapäeval – kui paljudes kogudustes koheldaks külma ilma eest varju otsivat kaltsudes hulkurit sama väärikalt kui haritud,keskklassist pärit kirikulist? Kui tihti vaesed inimesed tunnevad end koduselt meie osadusgruppides ja kogudustes?
Teistele ülalt alla vaatamine ei tundu võib-olla nii suur patt kui abielurikkumine või tapmine, kuid Jaakobus samastab selle ligimese armastamise käsu rikkumisegaa ja seega on see Jumala seaduse rikkumine. Tõeline vabadus tuleb, kui püüame inimeste vahel mitte vahet teha ja allume Jumala käsule armastada ligimest nagu iseennast. Ja kui me ei suuda seda teha koguduses, kus me kiidame ja ülistame Jumalat, kuidas saame teha seda siis mujal?
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey