Jüngrid on selgelt häiritud kaanani naise pealetükkivusest ning järjekindlusest. Kuna naine ei olnud juut, siis polnud tal vaja ka järgida kõiki juutidele kohustuslikke protokolle ning temast sai tõeline tülitegija. Tundub, et isegi Jeesusele on vastumeelne olukorda sekkuda, siiski ei saada ta naist lihtsalt minema - nii nagu jüngrid teda paluvad. Selle asemel selgitab ta naisele oma teenistuse ning kutsumise eripära - viisakus mida tegelikult normaalne juudi-kaananlase mehe-naise vaheline suhtlemine ei eeldanud. Jeesus on tulnud teenima vaid juudi rahvast; kõikide ümbritsevate etniliste gruppide vajadustele vastamine oleks olnud liig olemasolevale ressursile.

Naisel aga on ainult üks asi meeles - tema haige tütar. Tal pole mingit kahtlust, et Jeesus saab tema tütre tervendada. Ta ei vaidlegi vahetegemise ja väljaarvamise ebaõigluse vastu. Ta ei rõhu mingitele moraalsetele väärtustele või sellele mida ta väärinuks. Ta lihtsalt kerjab. Ja just see tema täielik alistumine oma ebavõrdsele positsioonile tundub toovat talle võidu. Ta ei palu, et teda võetaks lauda istuma, et koos juutidega nautida rikkalikke ande. Tema soovib vaid raasukesi, mis maha kukuvad. Ja tundub, et Jeesus rõõmustab naise vastusest. Ta tunnustab naise usu sügavust ja täidab tema palve. Aga mis selles kohtumises oli siis Jeesuse jaoks nii erakorraline? Kas naise julge järjekindlus? Võimalik. Tema häbenematu pealekäimine? Võibolla. Tema usk? Kindlasti. Veel enam aga ilmselt naise kaitsetu alandlikkus. Ta tuli äärmises vajaduses Jeesuse kui ainsa juurde, kes sai aidata. Ja samas tuli ta äärmises tagasihoidlikkuses, mitte midagi eeldades, valmis vastu võtma mida iganes Jeesus pakuks.

Kindlasti kehtib see ka meie puhul. Sest siis kui meie tuleme alanduses ning julgelt, avatud ja valmis vastu võtma mida tahes Jumal meile annab - siis teeb Jumal meie eludes suurimaid imesid.