Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 42:25-38
25 Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda. 26 Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära. 27 Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus. 28 Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?” 29 Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes: 30 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks. 31 Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad. 32 Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal. 33 Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge 34 ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.” 35 Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende isa kartma. 36 Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te võtate minult lapsed! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!” 37 Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!” 38 Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”
Horvaatia teoloog Miroslav Volf on sügavuti uurinud andeksandmise ja lepituse teoloogiat. Tema raamat “ Kõrvalejätmine ja omaksvõtmine” sündis isiklikust kogemusest jõhkra sõjategevuse käigus, mis ujutas üle Balkanimaad peale kommunistliku korra varisemist. Raamatu sissejuhatuses kirjutab ta: “ Kui olin oma loengu lõpetanud, tõusis püsti professor Jürgen Moltman ning küsis talle omase läbitungivusega konkreetselt: Aga kas te kujutate ette četnikute omaksvõtmist?” See oli talvel 1993.a.
Kurikuulsad, četnikuteks kutsutud Serbia võitlejad, olid kuude kaupa külvanud hävitust minu kodumaal, ajades inimesi karjakaupa kontsentratsioonilaagritesse, vägistades naisi, põletades maha kirikuid ning hävitades linnu. Olin oma loengus äsja väitnud, et meil tuleb omaks võtta ka vaenlased nii, nagu Jumal on meid omaks tunnistanud Kristuses. Aga kas ma suudan omaks tunnistada četniku - selle täielikult vastasleerist tuleva, minu jaoks absoluutse kurjuse kehastuse? Kust peaksin selleks jõudu leidma? Kuidas mõjutaks see minu, kui inimese ja horvaadi identiteeti?
1Ms raamatu 42.peatükis esitatud dilemma on tegelikult sarnane: Kas Joosep suudab andestada oma vendadele? Dramaatilisust suurendab veelgi asjaolu, et ta ei toimi selles suunas otsekohe. Maskeerituna egiptlaste riietuse ning välimuse taha, on ta üleni haaratud tunnetest, suutmata valida kättemaksu ja lepituse vahel. Põhjalikult viimistletud näitemäng, mille ta esitab, annab talle tegelikult aega ja võimaluse oma vennad proovile panna: kas vennad hülgavad Siimeoni, jättes ta pantvangi - nii nagu nad kord olid hüljanud tema?
Joosep pole valmis vendadele kätte maksma, ega ka andestama. Isegi selles proovilepanekus, ei suuda ta neilt raha vastu võtta, vaid tagastab selle ilma igasuguse selgituseta. Ta on segaduses, ja hirmul aga isegi sellises seisukorras, tõuseb kõige peamiseks temas arm. Ja meie, kes oleme koos temaga sel rännakul kaasas olnud, ootame vastust. Kas Joosep suudab andeks anda? Kas arm saab võidutseda inimeste kangekaelsuse ja viha üle?
Selle kommentaari autor: Gerard Kelly