“Millega ma selle ära teenisin?” Seda küsimust olen kuulnud paljudelt, kes tunnevad, et neile on elus liiga halb osa antud. On raske vastata taolisele küsimusele, sest nii küsides eeldatakse nagu oleks kannatus inimesele karistus mingil hetkel tehtud eksimuse eest. Peetrus parandab selle eksiarvamuse. Kannatus on elu vältimatu osa, milleks tuleb valmis olla, ükskõik millisel viisil me elame. On võimalik, et kannatame isegi rohkem, kui oleme otsustanud elada vaimselt ja moraalselt rikkumatut elu, sest taoline eluviis võib põhjustada tagakiusamist. Kristlased üle maailma teavad seda liigagi hästi.

Samas võime endale ka ise kannatusi põhjustada. Kui rikume seadust, peame valmis olema ka karistuseks. On huvitav, et Peetrus hoiatab siin teiste asjadesse segamise eest (s 15), mis samamoodi võib tekitada probleeme ning on kahtlemata levinud palju laiemalt kui kriminaalne tegevus. Mäletan üht heasoovlikku kaasusklikku, kes tundus koguduses alati olevat segatud konfliktidesse ning pälvis enamasti kaaslaste pahameele, kuna muutis olukorrad veelgi hullemaks. Kui inimene sekkub olukordadesse, mis temasse ei puutu, või hakkab valima pooli teiste inimeste vahelistes tülides, on see märk usulise tarkuse puudumisest. Vahelesegajaist on harva abi, pigem suurendavad nad lahkhelisid ning lisavad kurvastust iseendile.

Tagakiusamine on hoopis midagi muud. See on püsivalt kavandatud rünnak inimestele, nende usu pärast Jeesusesse Kristusesse. Kaasajal peavad kristlased üle maailma kannatama rünnakute, vangistuste, piinamiste, vägistamist ning tapmiste tagajärje; paljud peavad kannatama diskrimineerimist töö juures. Ühelt poolt on see osa meie lihvimisest, millest usklikena peame läbi minema, teisalt, aga on see ka hoiatus tulevase nuthluse tõsidusest, mis tuleb nende peale, kes vabatahtlikult valivad kurjuse (s 17). Palvetagem siis kannatavate usukaaslaste eest: et nad oleksid Jumalast varjatud ning et Jumal annaks neile jõudu kannatustes ustavaks jääda.