Peetrus on kõnetanud linnakodanikke, orje, naisi, abikaasasid ning inimesi, kes on silmitsi raskustega. Nüüd pöördub ta nende poole, kes teenivad koguduses. Tema õpetuse alused on läbivalt nähtavad terves kirjas, kuid pastorid ja õpetajad peavad teadma, et see kõik kehtib ka nende kohta. Koguduses teenivad juhid on sulased ja isetu teenimine peab nende karjase rolli täitmisel olema kesksel kohal. Sest just nemad hoolitsevad, teenivad ja kaitsevad nende hoolde antud inimesi. Seda rolli ei saa kujundada kohustus vaid soov ja valmisolek anda end teiste heaks.

Peetrus toob kaks näidet selgitamaks, millega on tegu. Raha ei tohi kristlikus juhtimises saada liiga olulist kohta. See on märkus, mida eriti kaasajal, kus paljud meist on “professionaalsed kristlased”,  peame ikka ja jälle meelde tuletama. Me olee Kristuse tunnistajad eelkõige. Piibellik põhimõte ütleb, et inimesele tuleb tema töö eest tasuda (1Tm 5.18), kuid kui tunnistaja muutub sõltuvaks saadavast tasust, saab tunnistus kompromiteeritud. Teenimisinnukus palju enam kui ahnus peaks olema see, mis motiveerib juhte. Ka võim ei tohi omada erilist mõjujõudu: koguduse juhi koht ei ole sobiv kontrollihulludele. Selle asemel peavad juhid olema elavad näited Kristuse armastusest ning alandlikkusest.

Kahjuks jõab see tõde meieni enamasti aeglaselt; kui näeme osaduse hävimise või lõhenemise draamasid, või juhtide kalkust või karmust seal, kus peaks olema karjase hoolitsus. Kui juhid on teenivad sulased, saab paluda ka noortel tunnustada nende autoriteeti. Kui juhtide käesolev võim jääb kuritarvitamata, tekib ka palju vähem opositsiooni ning uhkust, ning kogudus saab hakata kogema vastastikust alandlikkust Jumala ees. Isiksuste ja temperamentide erisusi suudetakse siis aktspeteerida ning isegi nautida kui  olukordi, kus Jumala arm saab eriliselt esile tõusta ning Talle au tuua. Jah, see millest Peetrus kirjutab, on küps kogudus, kes oskab oma ande rakendada. Püha Vaimu abiga ja mõjul aga võib see olla kirjeldus meist kõikidest.