Kristlik kannatus sisaldab enamat kui lihtsalt halbadesse tingimustesse sattumine.  Peetrus tuvastab selles selgelt ka saatana kui vaenlase rolli, kes on otseselt paljude vastasseisude ja vaenulikkuse taga, mida kristlased kogevad. Saatana püsimatus ja rahutus (s 8) on otseses seoses tema kustutamatu januga hävitada - ning ta sihib oma saagina meid. Aga kui tunnetame veidigi kurjuse deemonlikku jõudu, mõistame hoobilt, kui väga vajame Püha Vaimu pidevat abi ja tuge, et suuta sellele kurjusele vastu seista. Iga vastuseismise akt aga kinnitab meie usku Kristusesse ning kuulutab meie solidaarsust kõikidega üle maailma, kes samuti peavad taluma kurjuse rünnakuid.

Peetrus on veendunud, et samamoodi kui Jumal on meid Kristuses enese juurde kutsunud, on Tema vägi alati toimimas meie kasuks. Jah, me kanntame, ja Jumal lubab sel sündida, kuid seejärel Ta taastab meid ja me kogeme, kuidas Tema jõud ehitab üles ning kannab meid. See on Kristuse järgijate tunnistus läbi ajaloo ja üle maailma.

Oma lõpusõnas tunnustab Peetrus Siilase (Silvanuse) osa selle kirja kirjutamisel. Nad on koos kuulanud, mida Püha Vaim ütleb laialipillutatud kogudusele ning võitluste kohta, millega usklikud silmitsi on. Peame olema ääretult tänulikud, et Püha Vaim kõneleb ka meie vastu tänapäeval nii nagu läbi nende ustavate sulaste. Meiegi vajame kogu julgustust, kinnitust, et Jumal on meiega, ning et mistahes kannatuses ka olema peame, ei mata see meid täielikult. Eelkõige aga vajame jätkuvalt Jumala armu kogemist ning seda, et meie usaldus Tema vastu süveneb. Meie ei tea, milliseid valesid on kurat ründamiseks valmis pannud eelolevatel päevadel, aga me teame, et Jumal on ustav ning Tema kaastunne, halastus ja kaitse ümbritseb meid. Andku Jumal sulle just sellist kindlust mida vajad täna, et jääda püsima ning armu, et koos Temaga jätkata oma usuteekonda!