Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 13:13-25
Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias13Aga Paulus ja tema kaaslased purjetasid edasi Pafosest ja tulid Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma.
14Aga nemad läksid Pergest edasi ja jõudsid Pisiidia-poolsesse Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja istusid maha.
15Pärast Seaduse ja Prohvetite ettelugemist läkitasid sünagoogi vanemad neile sõna: „Mehed-vennad, kui teil on mõni julgustussõna rahva jaoks, siis öelge!”
16Siis tõusis Paulus üles, viipas käega ja ütles:„Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!
17Iisraeli rahva Jumal valis ära meie isad ja tegi nendest suure rahva, kui nad olid pagulastena Egiptuses, ja ta tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud vägeva käega.
18Ja ligi nelikümmend aastat talus ta nende kombeid kõrbes;
19ja ta hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja andis nende maa neile pärandiks
20ligi neljasaja viiekümneks aastaks. Ja pärast seda andis ta neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.
21Ja seejärel nad palusid endale kuningat, ja Jumal andis neile neljakümneks aastaks Sauli, Kiisi poja, mehe Benjamini suguharust.
22Ja kui ta selle oli tagandanud, äratas ta neile kuningaks Taaveti, kellest ta ka tunnistas: „Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, endale meelepärase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda.”
23Sellesama mehe soost on Jumal oma tõotust mööda toonud Jeesuse Iisraelile Päästjaks.
24Enne tema tulekut kuulutas Johannes meeleparandusristimist kogu Iisraeli rahvale.
25Kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles ta: „Mina ei ole see, kelle te arvate minu olevat, kuid vaata, pärast mind tuleb see, kelle jalatsit jalast päästma mina ei ole väärt.”
Luukas on meile edastanud vaid kokkuvõtte sellest, mida Paulus rääkis. Paari lõiguga saab läbitud terve Vana Testament - kõigepealt esitatakse inimestele kutse, siis nad päästetakse, siis antakse neile kuningas ning viimaks tuleb Päästja. Samas sobib see Pauluse jutlus täpselt kõikide varasematega: Peetruse kõnega, kes keskendus Taaveti soost Kuningale (Ap 2) ja Stefanose laiendatud ülevaatega Vanast Testamendist Ap 7 peatükis. Ei ole eriti palju tõendusmaterjali selle kohta, et Paulus oleks kuidagi Kristuse lugu omamoodi esitanud. Kõik on seesama evangeelium!
Tegelikult on see mida loeme, Jumala lugu. Pane tähele, et kogu initsiatiiv on Tema käes. Tema valis, Tema viis välja, Tema talus ja oli pikameelne, Tema kukutas, Tema andis. Tema vormis ja kujundas rahva ning nende juhid - see kõik tuli Jumalalt: “ …ja Jumal andis neile neljakümneks aastaks Sauli,…..äratas neile kuningaks Taaveti…” (21-22). On vaja jätkuvalt fookuses ja meeles hoida Jumala toimimise tsentraalsust. Meile on pigem kiusatuseks panna keskmesse iseennast. Veelgi enam, see lugu on kõigest, mida Jumal on teinud - sageli hoolimata Tema vaenlastest või Tema enda rahvast.
Vääramault on see ka Jeesuse lugu. Pikas Jumala rahva liidrite reas valmistavad prohvetid teed kuningatele, ning viimaks Kristusele. “Iisraeli mehed” (s 16)…”Iisraeli rahva Jumal..” (s 17)….”on… oma tõotust mööda toonud Jeesuse Iisraelile Päästjaks” (s 23). Iisraeli Pühakiri on kujundatud juhtima meid Jeesuse juurde. Ristija Johannes kinnitab samuti, et me ei saa oma usuteekonnal mööda minna Jeesusest endast ( s 25). Nii tulebki meeles pidada, et nii Vana kui ka Uus Testament on eelkõige Kristuse ja kristlaste lugu. Messia ei tulnud tühjale kohale, ilma ettekuulutuste või tõotusteta. Aga kas ma tunnen enda Pühakirja? Kas olen uurides mõnd Vana Testamendi kangelast jõudnud välja Jeesuseni? Ja kas oskan edasi anda seda lugu samamoodi Jeesuseni välja jõudes?
Selle kommentaari autor: Hugh Palmer