Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sf 1:1-18
Jumala kohus Juuda üle1Issanda sõna, mis tuli Sefanjale, Kuusi pojale, kes oli Gedalja poeg, kes oli Amarja poeg, kes oli Hiskija poeg, Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja päevil:
2„Ma võtan maapinnalt kõik sootuks ära, ütleb Issand.
3Ma võtan inimesed ja loomad, võtan taeva linnud ja mere kalad; ma panen õelad komistama ja hävitan inimesed maapinnalt, ütleb Issand.
4Ma sirutan oma käe Juuda vastu ja kõigi Jeruusalemma elanike vastu; ma hävitan sellest paigast Baali jäänused, ebajumalapappide nimed koos preestritega
5ja need, kes katustel kummardavad taevaväge, ja need, kes kummardavad Issandat ning vannuvad tema juures, aga vannuvad ka Milkomi juures,
6ja need, kes on taganenud Issanda järelt, kes ei otsi Issandat ega nõua teda.
7Olge tasa Issanda Jumala ees! Sest Issanda päev on ligidal, sest Issand on korraldanud tapaohvri, on pühitsenud oma külalised.
8Ja Issanda tapaohvri päeval nuhtlen ma vürste ja kuningapoegi ja kõiki, kes panevad selga võõramaised riided.
9Ja ma nuhtlen sel päeval kõiki, kes ronivad lävele, kes täidavad oma isanda koja vägivalla ja pettusega.
10Ja sel päeval, ütleb Issand, kostab hädakisa Kalaväravast, ulgumine Uuslinnast ja vali kärgatus küngastelt.
11Ulguge, Uhmri elanikud, sest kõik kaubitsejad tapetakse, kõik hõbedavaagijad hävitatakse!
12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: „Issand ei tee ei head ega kurja!”
13Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks. Kuigi nad ehitavad kodasid, ei ela neis nemad ja kuigi nad istutavad viinamägesid, ei joo neist veini nemad.
14Ligidal on Issanda suur päev, see on ligidal ja ruttab väga. Issanda päeva hääl - seal kisendab kangelanegi kibedasti.
15See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev,
16sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu.
17Ma viin inimesed ahastusse, et nad käivad nagu pimedad, sest nad on teinud pattu Issanda vastu. Nende verd valatakse nagu põrmu ja nende sisikondi laotatakse nagu sõnnikut.
18Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa Issanda vihapäeval: tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah, äkilise ehmatuse valmistab ta kõigile maa elanikele.
Sefanja lühike raamat meenutab meile, et Jumalal on kaks külge. Jah - Ta on armuline ja halastav, kaitsev ning mõõtmatult hea. Aga ta ütleb ka “ei”. Ja väga kindlalt.
Katastroof on saabumas ning kaks asja on raudkindlad: see saab olema kõikehõlmav ning vältimatu. Suur osa Vana Testamendi prohveteeringutest on tingimuslikud - kui muutust ei tule, siis tulevad tagajärjed. Siin on asi teisiti. Nüüd ei saa enam miski lähenevat hävitust ära hoida. See mõjutab tervet ühiskonda, pühkides ära Jeruusalemma linna (s 10-12). Nii poliitilised kui usulised juhid aga nopitakse eraldi välja (s 5,8). Kogu loodu pühitakse minema - vastupidiselt Noale, kes sai päästeülesande - ja Jeruusalemm hävitatakse hoolimata Taavetile antud tõotustest (2 Sm 7:15). Kuidas saab see juhtuda? Võibolla sellepärast ka, et peale hävitust tuleb taastamine (tekst siin otse sellest ei räägi). See pn pigem puhastustuli mitte lõplik hävitamine. Enne kui saab valmistuma hakata uue ja parema tuleviku tarvis, tuleb kuri eemaldada.
Teatud käitumine lihtsalt ei lähe. Näiteks flirtimine ebajumalatega (4,5) - see on otsene vastuhakk esimesele käsule (2Ms 20:2,3). Kuigi need, kes seda teevad võisid kord olla Issanda järgijad, igatahes on nad nüüd sellest loobunud (s 6). Milline hoiatus meile! Veelgi hullem on nende olukord, kes on enesega rahul (s 12). Nad on kui avatud veinipudelid, mille vein on ära lahtunud, sest kogu selle headus haihtus kokkupuutes õhuga. Sefanja lugejatele tundus Jumal võimetuna. Tal polnud nende silmis tähtsust ega suutnud nende meelest teha midagi, ei head ega halba. Teda peeti mitte-jumalaks.
Ja prohvet ütleb, et mis temasse puutub, siis on ta ülesandeks olla see, kes viib läbi põhjaliku uurimise. Nii käib ta mööda Jeruusalemma linna, relvastatud lambiga, millega valgustab inimeste elusid ning tuues välja süüaluseid (s 12).
Selle kommentaari autor: APÜ