Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ha 3:1-19
Prohveti palve1Prohvet Habakuki palve kaebelaulude kujul:
2„Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu, Issand. Aga lase see ligemail aastail sündida, tee see ligemail aastail teoks ja mõtle oma vihas halastusele!
3Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Sela. Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust.
4Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor.
5Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud.
6Tema seisab ja mõõdab maad, tema vaatab ja paneb rahvad võpatama. Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad. Tema teed on igavesed.
7Ma näen Kuusani telke vaevakoorma all, Midjanimaa telgiriided värisevad.
8Kas oled vihane jõgede pärast, Issand? Ons sul viha jõgede või raev mere vastu, kui sa sõidad oma hobuste seljas ja võit on su sõjavankrite päralt?
9Sina paljastad oma ammu, paned nooled nöörile. Sela. Sina lõhestad jõgedega maa.
10Mäed näevad sind ja värisevad, pilved kallavad vett, põhjavesi teeb häält, tõstab oma käed kõrgele.
11Päike ja kuu jäävad tõusmata: nad jäävad paigale noolte valguses, su välkuvate piikide säras.
12Raevus sammud sa läbi maa, vihas peksad rahvaid nagu reht.
13Sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Sa peksad puruks katuse õela kojalt ja paljastad aluse kaljuni. Sela.
14Sa läbistad oma nooltega nende pea, kes tõttavad mind laiali pillutama; nad hõiskavad, otsekui neelaksid nad viletsaid salamahti.
15Sa tallasid merre tema ratsud, voogude põhjaporri.
16Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb selle rahva üle, kes on tulnud meile kallale.
17Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,
18ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.
19Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.” Laulujuhatajale: minu keelpillisaade.
Habakuki palve peale, et Jumal ilmutaks oma au (s 2), täidab Jumal ta hämmastuse ning lootusega ilmudes, prohvetile majesteetlikus hiilguses (s 3 -7), ja ilmutades oma aulist võitu Jumala rahva vaenlaste üle (s 8-15). Jumala ligiolu hingematvast mõjust toibudes, jääb Habakuk kannatlikult ootama kohtumõistmise tulekut sissetungijate üle (s 16). Just siin näeme prohveti algses hämmingus selget (suuna)muutust.
Korduvad kohtumised Jumalaga on võtmeteguriks kristlase usus kasvamisel. See ei tähenda tingimata, et iga kohtumine peaks olema sedavõrd hingemattev nagu Habakuki oma tänases tekstis. Jumal võib ilmuda meile ka läbi igapäevaste askelduste, umbes samamoodi kui ta ilmus Eelijale vaikses sosinas (1Kn 19:12).
On imeline, et tänu Pühale Vaimule, kes elab meie sees, võivad kohtumised Jumalaga olla nii reaalsed ja sügavad kui on seda hingamine. Ükskõik mil viisil Jumal valib end ilmutada, Temaga kohtumise mõju on alati elumuutev. Tagasi Habakuki juurde minnes näeme, et kõik teda ümbritsevad olukorrad ning tingimused olid üksnes ahastusse ajavad või masendavad: kõigist viigipuudest, oliivipuudest kui ka viinapuudest - ükski ei kandnud vilja; ei kasvanud oder ega nisu; kariloomad kadusid karjadest. Ja ikkagi suudab prohvet nüüd ülistada ja kõrgeks kiita Jumalat, kes on tema päästja ja jõud (s 17-19).
Keset raevutsevat tormi on prohvet kasvanud rahutust kahtlejast surmavõitvaks uskujaks; liikunud protesteerivast vihast vaikse rahulolemiseni; hävitavast hirmust kõigutamatu rahuni, sügavaimast kurbusest ülevoolava rõõmuni! Selle jumaliku kohtumise läbi meisse sisendatud uue usu sügavus põleb nagu küünal keset pimedat ööd. See ei lõpeta pimedust täielikult, aga juhib meid kindlalt läbi pimedusest ning pikast ja üksildasest ööst!
Selle kommentaari autor: Alison Lo