Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 23:13-25
Pilaatus mõistab Jeesuse surma13Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahva
14ning ütles neile: „Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja, ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd, mida teie tema peale kaebate.
15Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes, sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma.
16Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
17[Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma.]
18Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: „Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!”
19Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud.
20Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust.
21Kuid nemad karjusid vastu: „Löö risti, löö ta risti!”
22Tema aga ütles neile kolmandat korda: „Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
23Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.
24Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda:
25ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi, aga selle, keda nemad palusid, Jeesuse, andis ta nende meelevalla kätte.
Kui Jeesus saadetakse Heroodese juurest tagasi, kutsub Pilaatus uuesti kokku suurkohtu liikmed. Ka kogus ta kokku rahva. Kui ta lootis et Jeesuse populaarsusest tulenev rahvahulkade sümpaatia suudab mõjutada kirjatundjate ja variseride otsust, siis eksis ta rängalt! Veelkord kinnitab Pilaatus oma varasemat otsust, et Jeesus on süütu (s 15). See aga ei takistanud tal Jeesust põhjuseta piitsutada laskmast, enne kui ta Tema vabaks laseb.
Just siin tegi Pilaatus taktikalise vea ning Jeesuse vaenlased ei jäta seda kasutamata. Valitsejat, kes on võimeline määrama süütule inimesele kohutava flagellatio karistuse (piitsutamise), saab kindlalt kallutada seda inimest ka risti lööma. Ja kui juhtimine Pilaatuse käest ära libiseb, pressib ülesässitatud rahvahulk Pilaatuselt viimaks ka Jeesuse ristilöömise otsuse välja.
Jeesuse kohtuprotsess nõretab ebaõiglusest. Kõik süüdistused on valed. Kohtunik on korrumpeerunud. Rahva äraostmine meenutab pigem lintšimist kui õiglast kohtupidamist.
Ja ometi - mingil saladuslikul viisil toimib Jumal selle kõige keskel. Jah, Jeesus peab taluma kohutavat kohtlemist teda vihkavate kohtumõistjate käes; kohtuniku omakasupüüdlusi ning rahva verejanu. Kuid Tema palve Getsemanis kinnitab meile, et Ta ei ole sugugi abitu ohver, vaid kogu südamest pühendunud vabatahtlik. Ta kannatas pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et Ta võiks langenud inimese taas Jumalaga ühendada (1Pt 3:18).
Jeesust süüdistati jumalateotuses, õõnestustegevuses ning Pax Romana rikkumises. Kuigi süütu, pidi ta kandma kõige rängemat karistust mida juutide ja roomlaste seadus võimaldas selliste süüdistuste puhul. Ta tegi seda vabatahtlikult, sest need süüdistused peegeldavad süüdistusi, mida Piibel meie vastu tõsta saab. Meil kõigil on oma “ebajumalad” ning oleme seetõttu süüdi jumalateotuses.
Meil kõigil on olnud olukordi, kus oleme proovinud Jumala seadust õõnestada ning oleme seega süüdi mässule õhutamises. Samuti lisame kõik enda osa traagilistesse lõhedesse, mis jagab inimkonna erinevaisse klassidese.
Liginegem siis Jumalale Jeesust järgides. Ning kui jälgime Jeesuse kohtuprotsessi tunnistagem kasutades Paul Blissi sõnu: “Häbi ja julma mõnitamist kandes, seisis Tema minu asemel, hukkamõistetuna.”
Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald