Tavapäraselt kandis süüdimõistetu oma risti põikuu ise hukkamispaigale. Rahvahulkade jaoks aga olid avalikud hukkamised osa meelelahutusest, mida jälgiti nii uudishimu kui kaastundega.

Siimon Küreenest (praegune Liibüa) haarati talle täiesti tundmatute sündmuste keerisesse ootamatult ja tahtmatult. Samas see, et evangelist Markus hiljem nimetab tema poegi (Mk 15:21), näitab, et ta ei jäänud sellest vägivaldsest teekonnast puudutamata, sest ta ise ja ta pojad hakkasid Jeesust uskuma.  

Väikest märkust salmis 26, selle kohta, et Siimon kandis seda põikpuud  “Jeesuse järel” peetakse aga tähelepanuväärsemaks kui alguses arvata võib. Siin meenuvad Jeesuse enda sõnad Lk 9:23 “Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle… “  ja Lk 14:27 “Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger. “ Meil kõigil on elus oma rist kanda, aga kui hirmus oleks see, kui peaksime sellega sihitult ekslema hukkamispaiga suunas ja kui palju lootust isegi sellises kannatuses annab see, et võime kanda seda just nimelt Jeesuse järel - nii, et Tema juhib suunda ja teekonda. Samuti on palju neid, kes lihtsalt nõrkevad, ega jaksa enam kanda elu koormaid. Aga Jeesuse järel käies võime loota ja usaldada - et Jumal on valmis pannud ka abilised, kes aitavad sellisel ajal kanda ka meie risti. Võibolla ei oska inimene ise tajudagi, kui suur teenistus on see, kui Jumal läkitab sind kellegi teise koormaid kandma. Luuka poolt maalitud ristikandmise teekond Jeesuse taga on kahtlemata tugev ja kõnekas sümbol Jeesuse järgmisest jüngrina.

Rahvas ja selle keskel olevad naised tunnevad Jeesusele sügavalt kaasa, kuid kogevad samas oma täielikku abitust. Naised hakkavad itkema nutulaulu, aga isegi sel hetkel ja sellises piinas,  vaatab Jeesus ettepoole, kaugemale enda käegakatsutavast surmast ning alustab omakorda itku hoopis Jeruusalemma ja selle elanike pärast.  Nii Ho 10:8 kui ka Ilm 6:16 rääkides Jeruusalemma tulevast hukust, ütlevad, et eesootavad ajad on linna elanikele nii hirmsad, et inimesed lausa igatsevad pigem mõnd looduskatastroofi, mis peidaks nad Jeruusalemma hävitamise koleduste eest. Sest kui roomlased olid võimelised sellisel viisil süütut inimest kohtlema, kui palju hullem võib olla nende inimeste saatus kes elavad hukkumisele määratud ja süüdi olevas linnas? Jeesus soovib, et inimesed võiksid temaga toimuva sügavamast tähendusest osa saada ning hoiatab neid Jeruusalemma peale tuleva kohtu eest (s 28-31).