Esmaspäev, 8. Mai 2017
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 12:31-51
Esmasündinud surmatakse31Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: „Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!
32Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!”
33Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: „Me sureme kõik.”
34Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.
35Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.
36Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.
Iisraeli lapsed lahkuvad Egiptusemaalt37Ja Iisraeli lapsed läksid teele Raamsesest Sukkotti, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste.
38Ja ka hulk segarahvast läks koos nendega, ning lambaid, kitsi ja veiseid väga suur kari.
39Ja nad küpsetasid taignast, mis nad Egiptusest olid toonud, hapnemata leivakakkusid; see polnud ju hapnenud, sellepärast et nad Egiptusest välja aeti ja nad ei võinud viivitada, samuti mitte enestele teerooga valmistada.
40Iisraeli laste elamisaega, mis nad Egiptuses olid elanud, oli nelisada kolmkümmend aastat.
41Kui need nelisada kolmkümmend aastat lõppesid, siis just selsamal päeval sündis see, et kõik Issanda väehulgad läksid Egiptusemaalt välja.
42See oli valvamisöö Issandale, nende väljaviimiseks Egiptusemaalt; see on Issandale kuuluv öö, valvamiseks kõigile Iisraeli laste sugupõlvedele.
Paasatalle söömise kord43Ja Issand ütles Moosesele ja Aaronile: „See on paasatalle seadlus: ükski võõras ei tohi seda süüa!
44Aga raha eest ostetud iga sulane võib seda süüa siis, kui oled tema ümber lõiganud.
45Majaline ja palgaline ärgu seda söögu!
46Ühes ja samas kojas tuleb seda süüa, lihast ei tohi midagi viia kojast välja õue, ja luid ei tohi sellel murda!
47Kogu Iisraeli kogudus pidagu seda!
48Ja kui su juures viibib mõni võõras ning tahab valmistada Issandale paasatalle, siis tuleb kõik ta meesterahvad ümber lõigata; alles siis tohib ta ligi tulla seda valmistama ja on nagu maa päriselanik; aga ükski ümberlõikamatu ei tohi seda süüa!
49Seadlus on üks päriselanikule ja muulasele, kes võõrana teie keskel elab.”
50Ja kõik Iisraeli lapsed tegid, nagu Issand Moosest ja Aaronit oli käskinud; nõnda nad tegid.51Ja just selsamal päeval Issand viis Iisraeli lapsed väehulkadena Egiptusemaalt välja.
Kujuta ette, et oled minemas väga pikale puhkusereisile. Lisaks pakkimisele pead tõenäoliselt üle vaatama oma külmkapi. Valmistudes eelseisvaks rännakuks Jumalaga, kas on veel mingeid jäänukeid su Kristuse-eelsest elust, mis vajavad välja viskamist?
Sellest piisas! Vaarao lõpuks ometi tunnistas, et tõepoolest - on olemas keegi veel võimsam kui tema ise! Ta üpriski haletsusväärne palve õnnistuse saamiseks (s 32), võrreldes nende järjest võimsamateks kujunenud nuhtlustega, mida ta oli pidanud üle elama, tõi asjad tagasi perspektiivi. See toob ilmekalt esile, et see mees on ka lihtsatlt ainult inimene, hoolimata kõikidest oma suursugustest väidetest ja võimu näitamise aktidest tappes poeglapsi ja tehes elu talumatuks Iisraeli rahvale (2Ms 1:8-16). Me ei pruugi olla vaarao kingades, kuid olles mistahes juhtival positsioonil on hea meeles pidada, et me pole iseenesest keegi midagi erilist, võrreldes nendega, keda juhime. Pauluse sõnad on heaks meeldetuletuseks, et me "ei mõtleks üleolevalt" - ka iseendast mitte (Rm 12:3).
Ja nad läksid. Jumal varustas neid iga vajaduse tarvis - olgu leivakünade, riiete või kuldehetega. Viimased, olid muidugi hoiustamiseks vaid mõneks ajaks, kuna Jumal vajas neid hiljem kogudusetelgi erinevate osade ehitusel (2Ms 35:20-29). Võib-olla veel üks oluline õppetund, mis meil tuleb õppida: kui Jumal omab kõike, mis meil on, siis tuleks meil ka elada selle kohaselt, mitte klammerdudes selle külge, mida Tal on võib-olla vaja, et annaksime Tema käsutusse.
Keda loeti kogduse hulka ja keda mitte (s 47)? See on küsimus, mis tuleb ikka ja jälle uuesti üles ka meie kogudustes, samuti nagu muistses Iisraelis. See kirjakoht teeb hästi selgeks, et need kes võtavad osa Paasapüha söömaajast tulevikus, peavad kuuluma Jumalale ja olema selle märgiks ümber lõigatud; see oli neile, kes olid kindlalt ja pöördumatult otsustanud Jumalat järgida, tulgu mis tuleb, mitte neile, kes olid lihtsalt juhuslikult kaasa haaratud. Kas kehtib sama kristlste ja Issanda surma mälestamise kohta? Kas see peaks olema ainult neile, kes on ristitud? Kui küsimus on isiklikus pühendumises Kristusele, siis kas ristimine on kõige parem tunnistus sellest? Või peaksime ütlema, et Jeesus võtab oma laua äärde vastu kõiki, isegi kui nad ei ole veel lõpuni pühendunud? Erinevad kirikud omavad erinevaid seisukohti sellel teemal, kuid üks asi on väga selge - need, kes tõeliselt kuuluvad Jumalale, omavad selle kohta nähatavat tunnistust.
Oluline on tähele panna, et see ei olnud rassilise või sotsiaalse kuulumise küsimus - Aabrahamile antud tõotuses Jumal lubas õnnistada kõiki maailma rahvaid tema soo läbi (1Ms 12:1-3), nii et nii võõrad kui ka ostetud orjad võisid osa saada Paasapüha pühitsemisest, juhul kui nad olid ümber lõigatud. Kellelegi, kes seda vähegi soovib, ei peaks tõesti olema seatud ühtegi piirangut olla kutsutud elama Jumalaga osaduses.
Jeesus ütles, et armastus ja kuulekus käivad koos (Jh 14:15). Mis oli Iisraeli rahva kuulekuse motiiviks?
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield