Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 13:1-16
Esmasündinud pühitsetakse Issandale1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Pühitse mulle kõik esmasündinud, kõik Iisraeli laste emakodade avajad inimestest ja kariloomadest - need olgu minu!”
Hapnemata leibade püha3Ja Mooses ütles rahvale: „Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Issand teid sealt välja! Sellepärast ei tohi hapnenut süüa!
4Täna, aabibikuus, te lähete välja.
5Ja kui Issand sind viib kaananlaste, hettide, emorlaste, hiivlaste ja jebuuslaste maale, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda, maale, mis piima ja mett voolab, siis pead sa selles kuus pidama seda teenistust.
6Seitse päeva söö hapnemata leiba ja seitsmendal päeval olgu Issanda püha!
7Hapnemata leiba söödagu seitse päeva; ärgu nähtagu su juures hapnenut ja ärgu nähtagu haputaignat kogu su maa-alal!
8Ja sel päeval seleta oma pojale, öeldes: See on ühenduses sellega, mis Issand mulle tegi, kui ma Egiptusest lahkusin.
9See olgu sulle nagu märgiks käe peal ja meeldetuletuseks silmade vahel, et Issanda Seadus oleks su suus; sest Issand tõi sind vägeva käega Egiptusest välja.
10Seda seadlust pead sa täitma määratud ajal aastast aastasse!
Seadus esmasündinute kohta11Ja kui Issand sind on viinud kaananlaste maale, nagu ta sulle ja su vanemaile on vandunud, ja on andnud selle sulle,
12siis vii Issandale kõik, kes avavad emakoja; ja kõik isased esmikud su kariloomade kandest olgu Issanda päralt!
13Iga eesli esmik lunasta ühe tallega; aga kui sa teda ei lunasta, siis murra tal kael! Ja lunasta iga inimese esmasündinu oma poegade hulgas!
14Ja kui su poeg sinult tulevikus küsib, öeldes: Mida see tähendab?, siis vasta temale: Vägeva käega tõi Issand meid välja Egiptusest, orjusekojast.
15Siis kui vaarao oli kalgilt meie mineku vastu, tappis Issand kõik esmasündinud Egiptusemaal, inimeste esmasündinuist kariloomade esmasündinuteni. Seepärast ma ohverdan Issandale kõik emakoja avajad isased ja lunastan kõik oma poegade esmasündinud.
16See olgu märgiks su käe peal ja naastuks su silmade vahel; sest vägeva käega tõi Issand meid Egiptusest välja!”
Sõna "lunastama" tähendas algselt midagi tagasi ostma, midagi omastama väärilise kompensatisooni vastutasuna. See käib näiteks eluasemelaenu tagasimaksmisel maja omandiõiguse täielikult tagasi saamise kohta (nii et pangal sellele tagatisena enam mingit õigust pole, kuna laen on makstud) või orja vabaks saamise kohta vabaks ostmise läbi. Sellega käib kaasas päästmise või pääsemise konnotatsioon.
Meenutuseks sellest, kuidas Jumal Iisraeli rahva Egiptuse orjusest päästis, pidi kogu Jumala rahvas kõik oma esmasündinud, nii inimeste kui loomade hulgast, pühendama Jumalale - mis osutab tagasi tegelikult Egiptuse esmasündinute tapmisele vaarao südame kõvaduse tõttu (s 11-16). Iisraeli rahvas pääses samast saatusest tänu paasatalle verele, mis oli nende uksepiitadel (2Ms 12) - ja neil oli vaja alatiseks see meelde jätta. Nii et esmasündinud loomad ohverdati (kuigi eeslite asemel võis tuua ohvriks lamba, kuna eesel oli ebapuhas loom - tõenäliselt seetõttu, et neid kasutati ohvriloomadena Amoriitide kultuuris ja nende seotuse tõttu viljakuskultuste praktikatega1). Esmasündinud inimesete eest tuli lunastuseks tuua ohvriloom nende asemel, just nagu ööl, mil Iisrael põgenes Egiptusest.
Uues Testamendis kasutatakse mõisteid "lunastama" ja "lunahinda maksma" üsna vähestel kordadel, kuid Jeesus selgitab, et Tema ise on tulnud selleks, et anda oma elu lunahinnaks (Mk 10:45). Kõik kristlased, mitte ainult esmasündinud, on vabastatud patu orjusest Jeesuse vere hinnaga (1Pt 1:18-19). Veelgi enam - Uues Testamendis mõiste "lunastus" ei viita mitte ainult tagasi Kolgata ristile, vaid ka edasi vabadusse, milles lunastatud elavad. "Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!" ütleb Paulus 1Kr 6:20 (vt ka Gl 5:1).
Pole kahtlustki, et Moosese ajal esmasündinud pojad olid tänulikud lunahinna eest, mis nende eest maksti - kuid kuidas näitame meie välja oma tänulikkust lunahinna eest, mis meie eest on makstud? Mis viisil austad sa Jumalat oma ihu, oma eluga?
1 - Alan Cole, Exodus, IVP, 1973, lk 116
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield