Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 1:19-28
Ristija Johannes tunnistab Jeesusest19Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: „Kes sina oled?”
20Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: „Mina ei ole Messias.”
21Ja nad küsisid temalt: „Kes siis? Kas sa oled Eelija?” Ja ta ütles: „Ei ole.” - „Kas sa oled prohvet?” Aga tema vastas: „Ei.”
22Siis nad ütlesid talle: „Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa ennast nimetad?”
23Ta lausus: „Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.”
24Aga läkitatuid oli ka variseride seast.
25Ja need küsisid Johanneselt: „Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?”
26Tema vastas neile: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see,
27kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.”
28See juhtus Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes oli ristimas.
Johannese tähelepanu liigub Jumala Sõnalt Jeesuselt Ristija Johannesele, kelle Jumal on läkitanud tunnistama Jeesusest (s 7,19). Tänane kirjakoht avab Johannese tunnistuse olemuse - nii negatiivse (s 19-27) kui positiivse (s 29-34) poole pealt ja maalib ühest Piibli kõige intrigeerivamast inimesest portree. Nagu Sõna, ilmub ka Ristija Johannes lavale ilma pikema sissejuhatuseta. Meile ei räägita midagi tema tähelepanuväärsest sünnist, tavatust kõrbeelust ja kaasakiskuvatest jutlustest, mida on mainitud sünoptilistes evangeeliumides (Lk 1,3).
Johannesele, nagu ka Jeesusele, kellest ta tunnistab, esitatakse kahtlevaid ja vaenulikke küsimusi tema identiteedi kohta. Küsijad püüavad määratleda ja kategoriseerida, et kontrollida. Kui Johannes uskus end olevat Malakia või 5. Moosese raamatu ettekuulutuste täitumine (5Ms 18:15-18, Ml 4:5), siis variserid tahtsid teada, kas see ikka tõepoolest on nii. Millised olid Johannese volitused nii kummaliseks teenimiseks (s 25)? Johannese vastus on kirglikult negatiivne - vaata tema väiteid salmides 20 ja 21: ei, ma ei ole Messias, ei ole Eelija, ei ole Mooses. Minu asi on viidata kellelegi teisele - kellest te pole veel üldse teadlikud (s 26).
Kontrastiks Johannese alandlikule enesemääratlusele on veenvus, millega ta räägib Jeesusest. Selles evangeeliumis ei ole Johannese tunnistus mitte familiaarne, vaid see on ilmutus - Jumala kingitus - kui ta tunnistab vaimu laskumist Jeesusele ristimisel (s 32,33). See oli kindlasti ilmutus, mis kinnitas Johannese arusaamist iseendast ja oma kutsumusest ja võttis omaks tavatu eluviisi, mis ärritas tollast vaimulikkonda. David Smith kommenteerib Emmause ilmutust, et "kui religioon lakkab olemast konventsionaalne, toodab ta käitumisviise, mis näivad normaalsetele, mugavatele inimestele irratsionaalsete ja ebaviisakatena." (Smith, Moving)
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth